Mart Laar: igal sõnal on kaal - peaministrit kiputakse tõsiselt võtma

Mart Laar on endine Eesti peaminister. Foto: Tairo Lutter

Mida toob kaasa peaminister Jüri Ratase sisult segane jutt kodakondsuse nullvariandist, kirjutab IRLi auesimees Mart Laar.

Pikka aega opositsioonis istunud erakondadel tekkivat tunne, nagu polekski nende öeldul suuremat tähendust. Räägid, mis sülg suhu toob, ja keegi ei pane isegi tähele. See aeg on Keskerakonnal nüüd läbi, tuleb hoolikalt mõtlema hakata, mida ütelda. Vabandus, et Keskerakond on oma programmis seda kogu aeg rõhutanud, enam ei päde, sest peaministri pakutud mõttevälgatusi kiputakse vahel tõsisemalt võtma, kui ütleja arvab. Tean isiklikust kogemusest, kui kergelt see võib juhtuda ning kui palju jama kaasa tuua. Õppima keelt rohkem hammaste taga hoidma aga lihtsalt peab.

Õigluse nimel peab mainima, et sedalaadi pidamatusega pole silma paistnud vaid keskerakondlased, kes lubasid vahepeal peaaegu iga nädal mingi uue maksu kehtestada, et siis järgmisel nädalal seletada, miks seda teha ei saa, vaid ka sotsist sotsiaalminister, kes lubas isegi muuta alkokaubanduse piiramise sisepiiridel Eesti eesistumise üheks põhiküsimuseks. Võib ju vaikselt muiata, kujutades ette, kuidas oma alkoholipoliitikat hea veiniga võrdlev Jevgeni Ossinovski külalistele kuremariini või ubinaali pakub, kuid peagi keelatakse ilmselt ka need liigse suhkrusisalduse tõttu ära.

Ossinovski keelaks hea meelega ilmselt ka hingamise ära, sest õhus on kahjulikke ühendeid. Kõik pole Eestis paraku temasugused kultuursed veini mekkivad europiidid, vaid endiselt õlut ja viina viskavad metslased. Asi pole tegelikult üldse naljakas, sest võib küsida, mille kaupade vaba liikumise keelustamise järel sotsid ära keelavad: kas inimeste, teenuste või kapitali vaba liikumise? Või näiteks maksukonkurentsi? See pole enam sugugi naljakas, muutes Eesti ettevõtluskeskkonna ettevõtjatele ennustamatuks ning takistades tulevasi investeeringuid, teine ettepanek teeb Eesti aga rahvusvahelisel tasemel naljanumbriks.

Näide eeltoodust on peaminister Jüri Ratase välja käidud mõte, et ta toetab Eestis nullkodakondsust, täpsustamata samas, mida ta selle all täpsemalt mõtleb. Sellise sõnumi edastamine vene infokanali kaudu on juba iseenesest kahtlase väärtusega ettevõtmine, millega on varemgi näppe kõrvetatud. Kuulates peaministri vastuseid arvukatele pärimistele parlamendis, hakkas temast hetketi lausa kahju. Varsti oli tema jutt juba täiesti ümmargune nagu ratas.

Peaminister seletas, et tegelikult pole kodakondsuse nullvariant ikkagi kodakondsuse nullvariant, ning asus üles lugema rühmi, kes seda mingil juhul saada ei tohi. Seejärel võis peaministri jutust mõista, et päris niisama keegi kodakondsust ei saa, nii et ma ei saanud enam üldse aru, mismoodi tahaks peaminister kehtivat kodakondsusseadust muuta. Miks Ratas seda teeb, on tegelikult arusaadav: niigi lõhestunud erakonnas on tal vaja anda ruumi Yana Toomi tiivale, et neil oleks millegagi tegeleda. Et see aitab kaasa Eesti ühiskonna lõhestumisele, mitte aga lõimumisele, on juba iseküsimus.

Ühelt poolt võib ütelda, et tegu on tormiga veeklaasis, sest kuni IRL on valitsuses, ei tule mingit nullkodakondsust. Ning Ratas teab seda suurepäraselt, tunnistades ka ise, et vastavat punkti koalitsioonilepingus pole ning lähiajal ei esitata sel teemal mingeid seadusandlikke algatusi. Küll kavatsevat Keskerakond tõsta kodakondsuspoliitika järgmiste riigikogu valimiste põhiteemaks. Ootan huviga, sest otsustades riigikogus tehtud avalduste järgi, ei näi Ratas isegi teadvat, milliseks ta nullkodakondsuse kujundada tahab. Vahest soovib ta hoopis igasuguse ebalojaalsuse Eesti riigi suhtes sellega välja rookida?

Ratas on ise ütelnud, et soovis oma ettepanekuga ühiskonda rohkem sidustada. Kahtlemata on see kiiduväärt soov. Ainult et tulemus kipub kujunema vastupidiseks. Yana Toom on sae juba käima tõmmanud ning ilmselt varjutab kogukondade konflikt selles küsimuses muud teemad. Millest oleks siiralt kahju. Sama käib katsete kohta kolikambrist kergekäeliselt välja kiskuda mõnda teist aastakümnete jooksul pähe kulunud teemat, nagu kellelegi väidetavalt tehtud ülekohut, mis võib valla päästa tormi, mida ilmselt keegi ei soovi. 

Teiselt poolt on peaministri väljaöeldul konkreetsed tagajärjed. Need ei ilmne arvatavasti veel sel aastal, küll aga järgmistel. Esiteks on sellega vesi peale tõmmatud kümnetele tuhandetele, kes toetasid omal ajal Eesti Vabariigi taastamist, registreerides end kodakondsuse taotlejaks ning said riigikogu otsusega Eesti kodanikuks. Vahest olnuks neil targem mitte riskida ning kohe Interrindesse minna? Veel hullemini võivad end tunda kümned tuhanded Eesti seaduste kohaselt naturaliseeritud.

Ning teiseks, miks peaks nüüd veel keegi praegustel tingimustel soovima Eesti kodakondsust võtta? Ratas võib praegu kui tahes pikalt seletada, et kodakondsust ei kingita kellelegi, kuid nullkodakondsus seostub inimestel millegi muuga. Ühed ootavad seda lootusega, et näed, pidasime vastu, mitte nagu teie, lollakad, ja tegimegi Eesti riigile ära, teised aga hirmuga, et mis saab, kui Eesti kodanikkonda lisandub hulk sellesse vaenulikult või põlgusega suhtuvaid inimesi. See hulk pole küll nii suur, et Eestis midagi tuntavalt ümber kujundada, aga ikkagi. Kahju on sellest, et praeguseks juba üsna kaugele edenenud mittekodanike hulga vähenemisele pani peaministri avaldus piiri. Ei tohi ka unustada, et kui eesti keskkonnas pole peaminister alati suurem autoriteet, siis vene omas kiputakse selle kui institutsiooni sõnumit tõsisemalt võtma. 

Eeltoodut lühidalt kokku võttes on praeguses segaduses selge siiski see, et Isamaad sisaldav valitsus nullkodakondsust ei kehtesta. Sest isamaale pole see kuidagi kasulik.