Tuntud muusikakriitik ja kultuuriajakirjanik Artemi Troitski, rahvusvaheliselt tuntud keskkonnaaktivist Jevgenija Tširikova ning endine Tomski oblasti valitsuse staažikas töötaja Andrei Kuzitškin on kolm vene inimest, keda kodumaal FSB ning võim taga kiusama hakkasid ning kes endale uue kodu Tallinnasse rajasid.
Kanal 2 telesaates «Radar» rääkisid nad sellest, kuidas FSB neil Venemaal enam töötada ei lubanud ning kuidas ühel, keskkonnaaktivistil Tširikoval, lausa tütreid ära prooviti võtta.
«Jah, oli küll üks väga ebameeldiv lugu,» rääkis Tširikova, kes kogus ülemaailmset tuntust, kui hakkas võitlema kümme aastat tagasi Moskva oblasti otsuse vastu rajada Himkisse 2500-hektarilise metsa asemel tasuline raudtee.
«Ühel päeval lasti uksekella. Vaatasin, et ukse taga seisavad kaks suurt meest ja üks kurja näoga naine. Sain kohe aru, et midagi on siin mäda ja ei avanud neile ust. Õhtul tulid minu juurde mu naabrid. Ja rääkisid, et nende juurde tuli FSB ja hakkas rääkima sellest, kuidas nende naabrinaine piinab oma lapsi, ei anna neile süüa ning käskisid allkirjastada sellekohase kaebuse. Naabrid ei soovinud midagi allkirjastada. Aga nad ikka üritasid neid veenda, rääkides, et nad on FSBst. Kui oleks see õnnestunud, siis oleks neil olnud hea šanss minu käest lapsed ära võtta ning algatada kriminaalasi. Naabrid päästsid mu.»
Tširikova otsustas pärast juhtunut kolida koos perega Tallinnasse ning jätkata oma tööd siit. Tänaseks elab ta Kadriorus koos mõlema tütre ning abikaasaga, õppides üheskoos igal õhtul eesti keelt.
Artemi Troitski, kes 70ndatel ja 80ndatel palju tööasjus Eestis käis ning neil aegadel näiteks Peeter Volkonski, Gunnar Grapsi ja Erkki-Sven Tüüriga sõbraks sai, avaldas võimu tegutsemise vastu tihti avalikult meelt.
Vladimir Putini riigipeaks saamise järel aga sattus ta võimu poolt tagakiusatuks. «Jeltsini ajal oli reaalne vabadus, sõnavabadus, arvamusvabadus. Putini ajal läks kõik teisiti. Võim hakkas kätte maksma. Ja neid inimesi, eriti avaliku elu tegelasi, kes seda võimu avalikult kritiseerisid, hakati taga kiusama,» rääkis Troitski, kes samuti perega 2014. aastal Tallinnas uue kodu omale rajas.
«Mina olen selles mõttes elav näide. 2011. aastal alustati minu vastu seitset kohtuasja, nende seas kolm kriminaalasja. Aga ma võitsin kohtus peaaegu need kõik. Kuid siis hakati mind vaikselt välja lülitama - sattusin musta nimekirja televisioonis, raadios. Ülikoolis, kus olin edukalt töötanud 13 aastat, öeldi mulle ühel päeval, et nad otsustasid minu palka kärpida täpselt 20 korra võrra.»
Lõplikult viskas Troitskil üle just 2014. Aastal, mil Venemaa Krimmi annekteeris ning sõjategevust Ukrainas alustas: «Siis hakkas kogu see šovinistlik-militaristlik propaganda, mis oli mulle äärmiselt ebameeldiv. See hakkas mõjuma isegi mu lastele, kes tulid koolist, isegi lasteaiast ja hakkasid rääkima mingeid asju fašistidest ja sellest, et Venemaad rünnatakse ning tuleb vastu panna. Ma mõtlesin, et jumal küll, väiksed lapsed, milleks neile kogu see propaganda! Ja just siis tegi mulle ettepaneku Helsingi ülikool, rääkisin samal ajal ka Tallinna ülikooliga läbi ning nemadki olid huvitatud minu loengutest. Siis mõtlesimegi, et see on hea võimalus hakata elama ja töötama uues kohas.»
Vene propaganda mõju Venemaa propaganda mõjust oma inimestele toob hea näite 57-aastane Andrei Kuzitškin, kes jõudis Eestisse 2015. aasta 31. jaanuaril ning kuna tema Eesti viisa oli kehtivust kaotamas, palus Eestist asüüli. Esimesed kuus kuud veetiski ta koos teiste asüülitaotlejatega Vaos.
«Mul oli onul sünnipäev. Ma polegi temaga pärast kolimist rääkinud, kallis on helistada, aga nüüd oli tal 85. juubelisünnipäev ning helistasin. Tal oli väga hea meel. Ja siis ta küsis, et millega ma Eestis tegelen. Ütlesin, et õpetan vene keelt. «Kuidas nii? See ju keelati seal!» päris ta. No kuidas keelati, mina olen ju õpetaja. «Venelastele õpetad?» Ei, ikka eesti koolis. «Aga Putin ju ütles, et vene keel keelati?»,» rääkis Kuzitškin.
Propaganda kavalusest toob hea näite ka Troitski: «Nad teevad seda üsna meisterlikult ja saavutavad ka tulemusi. Näidatakse mingeid show'sid, mingeid talkshow'sid, vanu armastatud Nõukogude filme, Alla Pugatšova kontserte ja inimesed vaatavad neid. Nad tulevad töölt ja tahavad oma hea tuju annust saada, aga muidugi tulevad nende show'de vahel need mürgitilgad, uudisteblokid, poliitilised programmid ja see kõik mürgitab inimeste ajusid.»
Tširikova sõnul tuleks Eestis sellised kanalid keelata: «Ausalt öeldes see, et siin Eestis kõiki neid Vene propagandakanaleid näidatakse, pole demokraatia. See on kohaliku venekeelse elanikkonna mürgitamine propagandamürgiga. Ma arvan, et see tuleks siin keelata, sest see on ohtlik.»