Asjad, mida paljud meist enam ei mäleta...

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kohviubade järjekord Hommiku tänaval Pärnus.

FOTO: Henn Soodla, Eesti Filmiarhiiv

Ajal, mil vanema põlvkonna esindajad otsivad taga oma tööraamatut, on noorematel paslik meelde tuletada mõningaid asju ja nähtusi, mis nõukogude ajal olid osa argipäevast, ent Eesti iseseisvuse taastamise järel vajusid (õnneks!) unustuse hõlma.

Korterijärjekord. Riigi või asutuste ehitatud kortermajadesse said tasuta elama ennekõike töölised, samal ajal kui valgekraed pidid aasta(kümne)id oma järjekorda ootama või maksma kooperatiivkorteri eest (ka seda tuli oodata). Näiteks 1980. aastal maksis kolmetoaline «kooperatiiv» Lasnamäel 12 000 rubla, millest kohe tuli sisse maksta neljandik. Eelisjärjekorda ehk nn punase joone alla pääsesid need, kel oli pereliikme kohta vähem kui kolm ruutmeetrit põrandapinda. Kortereid sai ka vahetada, kusjuures keerukamatel juhtudel osales skeemis neli-viis leibkonda.

Madeinaja. See väljend oli levinud rohkem Tallinnas ja ringles enamasti venekeelsete inimeste seas. Tulenes väljendist made in ehk valmistatud seal ja seal, igatahes väljaspool Nõukogude Liitu.

Importkaup. Kaup, mida sai üldjuhul vaid tutvuste kaudu ehk leti alt ja mis oli tunduvalt parem ja ilusam kui suurel kodumaal toodetud kraam.

Defitsiit. Nõukogude plaanimajanduse tulemus. Kord oli poodides kibe puudus ühest, kord teisest asjast, aga kõike korraga ei olnud kunagi saada. Eriti hulludel aegadel vaatasid poeriiulitelt vastu vaid kolmeliitrised kasemahla- või povidlopurgid.

Valuutapood. Seal müüdi seda, mis tavalises poes oli defitsiit. Kellel valuutat polnud (selle omamine oli muide kriminaalkorras karistatav!), võis banaanidest ainult unistada. Valuutapoodi oli nõukogude inimesel asja heal juhul siis, kui mõni välismaa sugulane ta sinna kaasa võttis ja talle midagi ostis. Lisaks olid olemas nn booni- ja serdipoed. Boone sai osta kaugsõidu meremeestelt, kes neid omamoodi asendusrahana teenisid, serte ehk sertifikaate anti valuuta asemel inimestele, kes olid välismaalt näiteks päranduse saanud.

Valuutakauplus «Liivi Laht» Pirital.

FOTO: Boris Mäemets, Eesti Filmiarhiiv

Talongid. 1989–1991 olid poed Eestis sama hästi kui tühjad, ja et seda vähest, mis veel oli, jaguks enam-vähem võrdselt, eraldati inimestele ostutalongid. Olid olemas pesu-, viina-, seebi-, pesupulbri-, makaroni-, jahu- ja kõikvõimalike muude kaupade talongid, mida siis omavahel vahetati (ka täiesti võõrastega näiteks kaupluse eeskojas).

Brežnevi pakike. Toidupakid, mida asutustes umbes korra nädalas jagati. Hommikul sai kolme-nelja komplekti hulgast valida, õhtuks olid pakid kohal. Enamasti sisaldasid need üht nõutud kaupa, mida poodidest enamasti ei saanud, näiteks viinereid, suitsuvorsti või rohelisi herneid. Aga sellega koos oli pakis üht-teist, mis poeriiulitel seisis, näiteks purgimädarõigas, merikapsa- või kalakonservid. Brežnevi pakikeseks nimetati aga ka näiteks raamatuid, mida ühiskondlik raamatulevitaja talle kinnistatud raamatupoest töökohta müümiseks tõi, sest ka see komplekt sisaldas peale defitsiitse(te) teos(t)e näiteks NLKP järjekordse kongressi materjale, mida muidu keegi ostnud poleks.

Raamatu peale panema. Nii nimetati sissemakse tegemist hoiukassas, summa kirjutati hallide kaantega hoiuraamatusse.

Trikotaažitootmiskoondise «Marat» hoiukassas.

FOTO: Gunnar Loss, Eesti Filmiarhiiv

Rikutud tööraamat. Kuna CVde saatmise kommet toona polnud, näidati uuele kohale asudes ette tööraamat, kus oli kirjas eelnev tööelu, sh ka näiteks karistused joomise jm rikkumiste eest.

Taksoviin. Ajal, kui Nõukogude Liidus võideldi usinasti joomisega, vähendati viinapoodide arvu, need avati hilja ja suleti vara. Olukorda kasutasid ära taksojuhid (aga ka näiteks lumesahajuhid), kes varusid aegsasti jooki autosse ja müüsid seda siis kahekordse hinnaga (poes maksis pooleliitrine viinapudel 4–5, taksost ostes 8–10 rubla).

Taksod.

FOTO: Albert Truuväärt, Eesti Filmiarhiiv

Soome plokk. Tallinlased ja põhjaeestlased lasid paigaldada televiisorisse lisajubina, mis võimaldas vaadata Soome televisiooni saateid. Tänu sellele omandasid paljud ka soome keele. Olid ka nn Soome antennid, mida vahepeal polnud lubatud kortermajade katustele panna.

Taksofon ehk telefoniputka. Kodus oli telefon vähestel, aga sama linna (rajooni) piires sai kahe kopika eest helistada taksofonist (juhul muidugi, kui keegi polnud putkatelefonil näiteks toru küljest rebinud). Teise linna helistamiseks – ka Eesti piires – tuli tellida koju kaugekõne või oodata seda sidejaoskonnas. Kes tahtis helistada mujale NSV Liidu piires, pidi enamasti kõne ette tellima, määratud ajal taas sidejaoskonda minema ja ootama seal hetke, kuni ta kabiini kutsuti.

Vaade Tammsaare pargis asuvatele telefonikabiinidele.

FOTO: Lembit Soonpere, Eesti Filmiarhiiv

Maanteemuhk. Väikeauto ametliku nimega Zaporožets või ZAZ 965.

Tšaika (GAZ M13 ja M14). Limusiin, millega sõitsid kõige tähtsamad tegelased. Tšaika nime kandis ka Tallinna-Minski kiirrong, mille restoranvagunis nii mõnigi oma peatuse maha napsitas ja näiteks järgmise rongiga Valgast Tartu poole tagasi loksus.

Sääreväristaja. Abimootoriga jalgratas, mis tuli n-ö käima joosta. Maakohtades põhiline liiklusvahend. Kiivrid jm turvaelemendid polnud nõutud ja alkomeetrist polnud keegi kuulnudki.

Suhkrusabad. Neid mäletavad siiski vaid väga vanad inimesed või siis keskealised, keda lapsena üksteisele «laenati», et nende arvelt kilo või pool suhkrut juurde saada.

Piimabaar/piimasaal. Enamasti tähistas see nimetus askeetliku sisekujundusega (kiir)toidukohta, mille menüü oli sama askeetlik. Klaas piima, kefiiri või viinamarjamahla, punsunud rasvane keedusardell hapukapsaga ning muna majoneesiga on mõned näited «valikust». Asja juurde käis marlilapp, millega koristaja sööja eest üle laua läigatas, nii et kloorine kaltsulõhn veel tükiks ajaks õhku hõljuma jäi.

Gaseeritud vee automaat. Linnades tol ajal laialt levinud. Kopika eest sai valget vett, kolme kopika eest sutsu siirupit sisse. Klaasid olid kõigile ühised.

Kaljamüük Pärnus. Taamal gaseeritud vee automaadid.

FOTO: Henn Soodla, Eesti Filmiarhiiv

Šveitser ehk uksehoidja. Üks tähtsamaid ja prestiižsemaid ametikohti kogu Nõukogude Liidus. Šveitser otsustas, kas sa pääsed restorani, baari või varietee uksest sisse või mitte. Alati tuli kasuks «natšai» ehk altkäemaks – olenevalt kohast, seltskonnast ja kelleajast «kolmekas» või «viiekas» –, aga vahel aitas ka vana tutvus.

Turismituusik. Neid jagasid töökohtade ametiühingukomiteed. Olenevalt tuusikust said sa minna kas mõne vennasvabariigi (parem, kui lõunapoolse!) puhkekodusse, sanatooriumisse või turismibaasi või näiteks turismirongiga Poola, Saksa Demokraatlikku Vabariiki vm sotsmaale. Jugoslaavia on juba kõrgem klass – nn poolkapitalistlik riik –, Rootsi või Suurbritanniasse pääsesid vaid äravalitud. Suuremad reisiväljavaated olid loominguliste liitude (kirjanikud, heliloojad jne) liikmetel. Reisiseltskonda juhendas grupijuht ja nagu üldiselt teati, kuulus sinna alati ka «grupinuhk». Enne välismaale sõitmist tuli teha läbi instrueerimine, kus muu hulgas tuletati meelde, et ei tasu lasta ennast petta vaateakendest, sest see on puhas propaganda, ning manitseti korralikult, noa ja kahvliga sööma.

Piiritsoon. Sinna kuulus suur osa Põhja-Eesti rannikust, samuti Saaremaa ja Hiiumaa. Piiritsooni pääsesid vaid need, kes olid sinna sisse kirjutatud või kellele sugulased saatsid nn küllakutse, mille alusel löödi passi vastav tempel. Enamasti asusid piiritsoonis rohkem või vähem salajased sõjaväeobjektid. Paldiski ja Sillamäe olid kinnised linnad, kuhu ei pääsenud ka küllakutsega.

Piirivalvurid ringkäigul piiritsoonis.

FOTO: Jüri Vendelin, Eesti Filmiarhiiv

Dopusk. Paljud arhiivi- jm materjalid olid salajased ja neid sai lugeda vaid vastava loaga, selle väljastamisele eelnes aga põhjalik kontroll. Välismaine ajakirjandus ja raamatud asusid erifondis.

GAI putka. Iga suurema linna sissesõidul oli riikliku autoinspektsiooni hoone, kust jälgiti liiklust ja välismaise numbrimärgiga autosid (neid viimaseid sõitis ringi vähe).

Tallinna Autoinspektsiooni miilitsa nooremseersant A. Merinov postil.

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

101. kilomeeter. Just nii kaugele viidi näiteks Tallinnast lõtvade elukommetega naisterahvad, pätid, alkohoolikud ja ka need, kelle poliitilised vaated võimudele ei sobinud. Paraku ei kavatsenud väljasaadetud oma uues elukohas senistest kommetest loobuda ja tutvustasid neid rõõmuga ka kohalikele.

Glavlit. Kõik ajalehed-ajakirjad ja raamatud loeti enne trükkiminemist läbi, et kusagil ei oleks mõnd «sõjasaladust», midagi nõukogudevastast või kas või näiteks sinist, musta ja valget värvi kõrvuti.

Dissident ehk nõukogude võimu vastane. Et dissident ümber kasvaks, saadeti ta vangilaagrisse. Näiteks Tartu Ülikooli õppejõud, keemik Jüri Kukk, kes soovis loobuda NSVLi kodakondsusest ja riigist lahkuda, suri Arhangelski oblasti vangilaagris näljastreigi tagajärjel 1981. aastal.

Koputaja. Kellelt siis veel KGB teada sai, kes on dissident?!

Kolhoos. Ühismajand, kus tootmisvahendid kuulusid vähemasti formaalselt töölistele ja ainult maa riigile.

Sovhoos. Riigimajand, kus peale maa kuulus riigile ka kõik muu. Sageli olid sovhoosid kehvemal järjel kui kolhoosid, v.a nn näidismajandid, katsesovhoosid jms.

Varustaja. Imepäraste võimetega inimene, kes suutis hankida oma ettevõttele asju sealt, kust surm ka ei võtnud.

Sotsialistlik võistlus. Töötajate ergutamise viis, millega üritati töötulemusi mõõta ja võrrelda. Sotsialistliku töö tulemusi võisid mh mõjutada ka sporditulemused. Arvestust peeti nii kollektiivi sees töötajate vahel kui ka töökollektiivide vahel. Rajooni ja ENSV tasandil autasustati võitjat rändpunalipuga.

Plaanimajandus. Kuna riik otsustas, kui palju mingit kaupa toodetakse, oli asju tavaliselt kas üle (nt povidlo) või puudu (nt viinerid).

Kalapäev. Sellegi tõi kaasa plaanimajandus. Kalurid vedasid ookeanivetes traale, aga sealt püütud külmutatud kala keegi eriti süüa ei tahtnud. Siis seatigi sisse kalapäev, milleks sai neljapäev. Terviseteadlased põhjendasid, miks on kasulik kala süüa, ning kogu Nõukogude Liit haises neljapäeviti kala järele, sest siis tohtisid ühiskondliku toitlustamise ettevõtted pakkuda vaid kalaroogasid.

Preemia. Et seda saada, tuli ületada plaane. Plaanide täitmine ei sõltunud aga pelgalt töötajate tublidusest, sageli nullis selle ära tooraine defitsiit.

Šeflus. Linnast saadeti inimesed maale appi tööd tegema. Vahel koguni Eesti teise otsa, kuhu tuli sõita pool päeva, et siis paar tundi kartulipõllul üsna tulutult järelnoppimist teha.

Lööktöö. See tähendas üldjuhul plaani ületamist. Samuti olukordi, kui juhtimise või planeerimise vigade tõttu jooksis midagi kokku ja töölised tegid ületunnitööd, et asja parandada. Et ilmselget lollust näidata kangelaslikkusena, nimetatigi seda lööktööks.

ÜKT-tunnid. Tasuta tehtud füüsiline töö, mille põhjal koolis ka hindeid pandi.

Laupäevak. Sageli käis selle sõna ette veel «leninlik» või «kommunistlik». Endisaegsete talgute vormis tehtav töö, Brežnevi ajal tähendas see enamasti kevadkoristust.

Rahvamalev. Rahvamalevlane oli umbes midagi sellist nagu tänapäeval abipolitseinik. Malevlased uitasid pärast tööd linnas kindlat marsruuti pidi ringi ülesandega kutsuda korrale purjutajaid ja teisi avaliku korra rikkujaid.

Tagasi üles