Vriisead, gusmaaniad, ekmead, neoregeeliad, nidulaariumid, tillandsiad jt bromeelialised hakkasid meil toataimedena laiemalt levima selle sajandi algusest. Kui te neid taimi veel kasvatanud pole, siis tooge mõnega neist nüüd katseks tuppa erksaid toone ja natuke eksootikat.
Nimetatud bromeelialiste sugukonna taimeperekonnad, kuhu kokku kuulub rohkem kui 2000 liiki, on pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerikast. Bromeeliate looduslikeks kasvupaikadeks on seal nii troopilised vihmametsad kui ka savannid ja poolkõrbed.
Hea vihje sellele, kust taim pärit võiks olla, annavad selle lehed. Õhukeste ja pehmete lehtedega liigid on küllap varjulisest metsast. Lühemate, paksemate, nahkjamate, tugevamate ning ka hallide või rohekashallide lehtedega taimed aga pärinevad kuivematest oludest. Esimesed tahavad soojemat ja niiskemat kasvukohta, teised vajavad aga ka koduse toalillena kasvades rohkem valgust. Kui lehed venivad liiga pikaks või neil ei ole liigile iseloomulikku värvust, siis on tuba liiga hämar ja taimele tuleb otsida valgem koht. Pleekinud toon või mis veel hullem – põletuslaigud lehtedel – aga reedavad, et enamik liike täispäikest siiski ei taha ja neid tuleks kasvatada ida- või läänepoolsel aknalaual või pitskardina toapoolsel küljel. Pruuniks kuivanud lehetippe võib põhjustada liiga kuiv toaõhk.
Vihmametsa liigid on väga head kohastujad. Paljud neist kasvavad epifüütidena kõrgete puude okstele ja okste harunemiskohtadele toetudes. Juured on neil üsna väikesed, vajalikud toitained ja niiskuse omastavad kavalad taimed õhust ja kõdunevast taimestikust.
Õitsevad kord elus
Enamikul toataimedena kasvatatavatest bromeelialistest on kas madalam või just ülessirutuv leherosett. Roseti keskele moodustub lehtedest lehter ehk isiklik veekindel „vaas”, kuhu kogunevad kaste ja vihmavesi. Lehekodariku südamikust ehk roseti keskelt arenevad ka õisikud ja värvilised kõrglehed.
Tavaliselt õitsevad bromeelialised kahe-kolmeaastaselt, seejärel annab emataim kasvukodariku aluselt külgvõsusid ja sureb ise umbes poole aastaga. Kui ostate nüüd lillepoest uhke õisikuga taime ja see hakkab mõne kuu pärast tasapisi hääbuma, siis pole midagi parata: selle roll on lihtsalt täidetud. Tihti ongi toabromeeliad meil ühe hooaja taimed.
Piisavalt valges ja ka muidu sobivas kasvupaigas võivad ka uued võsud õitsema minna, kuid nende õitsemine on siiski hoopis kahvatum. Õitsemist mõjutavad päeva pikkus, valguse tugevus, kastmine, väetamine ja temperatuur. Bromeelialistele sobib üldiselt tavaline toatemperatuur. Kui soojust on 23 kraadi ja rohkem, siis soodustab see nii tütartaimede kui ka õiepungade tekkimist.
Tütartaimi ei tohi vana roseti küljest terava noaga enne lahti lõigata, kui neile on tekkinud silmanähtav juurestik või/ja nende suurus on umbes kolmandik emataime omast. Oma potti istutatud taimehakatis tahab soojust, juurdumise soodustamiseks on soovitatud taim mõneks ajaks kilekotiga katta, et luua sedasi kasvuhoone tingimusi.
Suurt potti bromeelialised ei vaja, sest nende juurestik jääb väikeseks. Kasvumuld olgu hästi vett läbilaskev ja õhurikas, kerge ja õrnalt happeline, kompostile ja turbale võiks juurde segada orhideemulda.
Kasta oleks kõige parem vihmaveega, sest bromeeliatele meeldib, kui vesi on pehme ja nõrgalt happeline (pH 6,0). Rosetiga bromeelialistel võib suvel toasooja kastmisvee valada nende isiklikku „vaasi”. Aeg-ajalt tuleks lehtrit tühjendada ja täita puhta veega. Jahedal ajal olgu rosetis vett vaid mõni piisk, veel kindlam on hoida siis lehter kuivana, sest nõnda pole karta, et vesi roiskub ja taim läheb mädanema. Kastke pigem vähem kui rohkem, nii et kasvusubstraat oleks mõõdukalt niiske, ülekastmist aitab vältida kiiresti vett läbi laskev mullasegu ja poti põhja pandud drenaaž.
Levinumad toataimed
Minu isiklikud lemmikud bromeelialiste seast on vriisead (Vriesea), sest need tunduvad olevat üsna leplikud ja ka eraldatud tütartaim läks kasvama. Selle vihmametsast pärit perekonna liikide mitmes toonis rohelisi lehti ehivad tihti tumedamad vöödid, triibud ja laigud. Säraval vriiseal (V. splendens) on lehtedel põikivöödid ning uhke ja suure lapiku viljapea või mõõgatera moodi erepunased ja oranžid õisikud. Õisikuid võib ühel varrel olla ka mitu, ka nende suurus ja kuju varieeruvad liigist ja sordist sõltuvalt. Brasiiliast pärit oranžikaskollase õisikuga Vrisea carinata tahab suuremat potti, sest bromeelia kohta on taimel suur juurestik.
Gusmaaniad (Guzmania) tunnete ära selle järgi, et nende rohelise lehekodariku keskelt kasvavad kõrge rosetina välja punased, lillakaspunased, oranžid, kollased või vasekarva kõrglehed. Väikesed punased, valged või kollased õied puhkevad nende vahel. Gusmaaniad kasvavad samuti epifüütidena, neile meeldib niiske õhk ja seepärast võiks neid sooja veega piserdada. Efektne rosett püsib ilus umbes pool aastat. Siis võib rosetist lehed sedamööda, kuidas need närbuvad, ära lõigata või eraldada tütartaimed, kui neil paras suurus käes, ja neid oma potti istutatult edasi kasvatada.
Värvika südamikuga on ka neoregeeliad (Neoregelia), aga nende südamikulehed, mis muutuvad taime õitsemisajal mitmeks kuuks punaseks, violetseks või roosaks, jäävad madalaks ja seega roheliste õrnalt hambulise servaga lehtede varju. Värvimuutust on tarvis selleks, et tolmeldavad putukad märkaksid värvika kodariku keskel tihedas tähkõisikus tillukesi siniseid või valgeid õisi. Mitmetel sortidel on lehe servas ka valkjad või kollased triibud. Veripunaste südamikulehtedega on nidulaariumi (Nidularium) perekonna liigid.
Ekmea perekonna liikidest näeb meie lillepoodides tihti vöödilist ekmeat (Aechmea fasciata). Selle taime tunnete ära tugevate halli- ja rohelisekirjude lehtede järgi, tihe õisik on samuti silmatorkav: roosade kõrglehtede vahel märkate siniseid õiekesi, mis muutuvad hiljem roosaks.
Midagi erilist või maitsvat
Tõeliselt kummalisi taimi leidub mitmesajaliigilises tillandsiate perekonnas. Seal on liike, mis saavad kõik eluks vajaliku kätte õhust ja toituvad vähenõudlikult tolmust. Tillandsiaid jätkub nii vihmametsa kui ka kõrbesse: metsaliigid on roheliste tiheda kodarikuna kasvavate lehtedega, kuivadest ja päikesepaistelistest kohtadest pärit taimed on aga hõbehallid, nende lehti katab hallikas soomus. Uskumatu küll, aga eriti vähenõudlikud halli värvi tillandsiad suudavad väikese imeliku pusara või tupsuna kasvada ka elektri- või telefoniliinide traatidel, kui mõnel lendkarvade abil liikuval seemnel on õnnestunud seal kinnituda. Kena halli kardinana kasvab puudel, traatidel jm rippudes habetillandsia (T. usneoides), hallist habemest võib otsides leida kolmetisi rohekaskollaseid õiekesi.
Toataimena on ilmselt kõige levinum rohelise leherosetiga sinine tillandsia (T. cyanea), seda liiki ehivad roosakad kõrglehed ja nende vahelt riburada avanevad sinised õied. Selle taime kasvusoovid on samad nagu eespool tutvustatud bromeelialistel, sellele meeldib ka veega piserdamine.
Kõige maitsvamate viljadega bromeelialine on kõigile tuttav ja Brasiiliast ja Paraguaist pärit harilik ananass (Ananas comosus). Ananassiistandikke on paljudes troopilise kliimaga riikides.
Kui kahtlete poes, kas ananass on küps või mitte, siis katsuge vilja tipus paiknevast lehekodarikust üks alumise ringi leht välja tõmmata. Kui leht tuleb kergesti lahti, siis on ananass valmis.
Kui ostate ilusa rohelise lehetutiga vilja, siis võib katsuda ananassi lillepotis toataimena kasvama saada. Lillepotti segage kokku kergelt happeline ja vett hästi läbilaskev mullasegu. Siis lõigake lehetutt viljalt ära, nii et selle külge jääb umbes 2 cm paksune viljaviil. Laske lõikepinnal mõni päev taheneda, siis istutage ananassipistik, millelt on ka natuke alumisi lehti eemaldatud, potti. Kastke sooja veega ja katke sooja valgesse kohta pandud pott siis kilekotiga, et hoida parajat niisket kasvukeskkonda. Leherosetti tasub iga paari päeva tagant õhutada ja sooja veega piserdada, kilekatuse võib eemaldada siis, kui hakkavad kasvama uued lehed.