Rindel käinud klassivennad: Ukrainas imet ei sünni

Praegu Lvivi ülikoolis magistrantuuris õppiv Roman Kulõk (vasakul) ja Kiievis müügimehena leiba teeniv Rostislav Kovbuz 2015. aastal veel vabatahtlikena.

FOTO: Jaanus Piirsalu

«See pole reaalne, et ühe päevaga muutub meie riigis kõik teiseks, me peame oleme valmis edasi võitlema. See ei ole nii, et täna on Maidanil revolutsioon ja homme on kõigil suured palgad,» räägib 23-aastane Kiievi müügimees Rostislav Kovbuz.

Rostislav on kindlalt seda meelt, et kolm aastat pärast Maidani väärikusrevolutsiooni, milles hukkus üle saja inimese, liigub Ukraina küll aeglaselt, aga vääramatult uut arenguteed pidi. Paljud tema põlvkonnakaaslased pole aga ideaalide purunemisele ja Donbassi sõjaga kaasnenud majandusdepressioonile vastu pidanud ning emigreeruvad Ukrainast.

«See ei ole üldse võimalus, õigemini see on viimane võimalus,» räägib Rostislav. «Ükskõik kui halb Ukrainas praegu ka poleks, tuleb püüda elu paremaks teha. Milleks me siis üldse Maidanil pingutasime.»

Tagasi üles