Filmi plakatil olev pealkiri meenutab hieroglüüfi. Film ongi nagu hieroglüüf. Mõistmaks seda hieroglüüfi, peab tajuma selle tähendusi, teadma taustataipu pakkuvat raamatut või siis raamatu üle lugema, et saada märgi tähendus(t)est aru.
Vänge nagu Õuna Endli s…hais
2. veebruar 2017, 21:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpsustades, Rainer Sarneti film, võimas pildiplahvatus, vajaks siin-seal täpsemat sõna ja kõnet, mis aitaks pildis antavat hõlpsamini haarata, et edasi minna, kaasa minna, mitte takerduda hieroglüüfi harude otsa nagu mõne krati haarmetesse. Pilt ja (vajaka jääv) sõna on filmi paljudes segmentides otsekui sünkroonist väljas, nagu lonkadilonkaks lugu. See kõik on põnev, aga võib lõpuks saada takistuseks filmi sujuval mõistmisel. Laiemale publikule.
Õige sõna õiges kohas on helifilmis ääretult oluline, ja selle sõna kirjutamise kunsti ei pruugi vapustava pildifantaasiaga looja alati filigraanselt vallata.
Aga kinopilt ise on vinge, vänge nagu Õuna Endli s…hais.