/nginx/o/2017/02/09/6324245t1h5074.jpg)
Sellist asja juhtub elus väga harva. Lembit Ulfsak paneb hommikul autole hääled sisse ja sõidab linna asju ajama. Ja kuuleb äkki raadiost, et… on pälvinud Valgetähe III klassi teenetemärgi.
Siis läheb natuke aega mööda ja helistatakse kultuuriministeeriumist: «Palju õnne, te olete saanud… riikliku elutööauhinna!»
«Ma ehmatasin lausa ära. Hea, et infarkti ei saanud – õnnest,» muheleb armastatud näitleja mõni tund hiljem telefonis. Ja tunnistab, et sellega harjumine võtab veel natuke aega. Et see, mis toimus täna, aga ka see, mis toimus «Mandariinidega» mõni aasta tagasi (Ulfsak osales siis Kuldgloobuste ja Oscarite tseremoonial – T.T) ongi natuke muinasjutuline, uskumatu.
«Hakka või ennast teietama nüüd,» lisab ta naljaga pooleks.
«Aga kaks pudelit šampust ostsin naisele juba ära,» ütleb ta seejärel 64 000 euro kohta, mis riikliku elutööpreemiaga kaasneb. «Ülejäänud plaan on anda see lähemate kuude jooksul ära Eesti Energiale. Mul on kodus elektriküte ja nemad on kangesti maiad selle (raha) peale. Nüüd võivad nad avada koguni minunimelise fondi.»
Lembit Ulfsak on mänginud teatris Don Quijotet, Kiirt, Indrekut, Punttilat, kui nimetada ainult mõnda rolli tema pikas teatrikarjääris. Filminäitlejana on tema kõige populaarsemad osatäitmised sellistes linateostes, nagu «Legend Ulenspiegelist», «Hüvasti, Mary Poppins» ja «Kapten Granti otsinguil», mille järgi tunnevad teda miljonid inimesed, kes elasid kunagi riigis nimega Nõukogude Liit. Kokku on tal filmirolle sadakond.
Lembit Ulfsaki mõtetest seoses tunnustusega loe pikemalt homsest Postimehest.