/nginx/o/2017/02/09/6324483t1h2b9d.jpg)
Kui ma teleseriaali «Noor paavst» esimese osa esimest korda käima panin, istusin seitse minutit, siiras vaimustuses suu pärani lahti ja seniilne hõbeniidike rinnale nõrgumas: miks ma pean seda telekast vaatama, see on ju puhas suure ekraani materjal!
«Noor paavst», Itaalia 2016
Idee autor, režissöör ja stsenarist Paolo Sorrentino
Osades Jude Law, Diane Keaton, Silvio Orlando, Javier Cámara, Scott Shepherd, Cécile de France jt
Vaadatav Viaplay.ee vaatajale sobival ajal
«Noore paavsti» autor on itaalia režissöör Paolo Sorrentino, kelle loomingust on viimasel ajal Eesti kinodes nähtud filme «Noorus» ning «Kohutav ilu». «Paavstis» kasutab Sorrentino samasuguseid pidulikke hästikomponeeritud aeglasi kaadreid kui neis filmides. Tõesti tahaks seda seinasuuruselt vaadata ning korraks pausile panna, et iga detaili imetleda. Nii et suunake see sari oma kodu kõige suuremale ekraanile!
Netflixi-taoliste voogedastusteenuste võidukäik on toonud kaasa nähtuse, mida juba natuke narmendava kippuva fraasiga nimetatakse «teleseriaalide kuldajaks». Asjaolu, et kasutaja – või on ta teleri ees «kasutatav» – võib ühe ööga terve sarjahooaja alla neelata, lubab jutustada keerulisemaid ja sügavamaid lugusid. Seetõttu meelitab koduekraani formaat nüüd kinofilmide lavastajaid – kuuldavasti Quentin Tartantinot, aga praegusel juhul siis Sorrentinot.
Öeldu ning näitlejate nimed – Jude Law, Diane Keaton jt – andku tunnistust kõrgest tehnilisest ja kunstilisest kvaliteedist. Lugu, mida jutustatakse, on aga ilus ja kohutav. Ma muide kahtlen, kas meie siin maailma kõige uskmatu rahvana suudame tegelikult hoomata, milles selle idee õudus seisneb. Samal ajal on tegu pööraselt koomilise telesarjaga.
Ühesõnaga, kardinalid valivad uueks paavstiks endise New Yorgi peapiiskopi, kellegi Lenny Belardo (Jude Law). Orvuna kasvanud üsna noor mees võtab endale paavstina nimeks Pius XIII. Internet ütles mulle, et sama nimega tunti ka skismaatilist Ameerika preestrit Lucian Pulvermacherit, kes rajas paarisaja elanikuga Springdale'i linnakesse «tõelise katoliku kiriku».
Noor paavst raputab sajanditevanust Vatikani juurteni. Samasugune jahmatus ootas NLKP keskkomitee punavanakesi, kui Gorbatšov sinna sisse tormas, nõiamärk otsaesisel punetamas, ning oma perestroika ja glasnostiga laamendama kukkus. Peale kõige muu paneb Pius otse paavsti ametiruumides ülbelt sigareti näkku – mis ei tähenda, et keegi teine seda teha tohiks. Mis on lubatud paavstile, pole veel lubatud härjale.
/nginx/o/2017/02/09/6324491t1h6509.jpg)
Panite tähele, et noore paavsti järjekorranumber oli 13? Kuraditosin ei tähenda head mugavatele kardinalidele, kelle juht on vana kaval rebane riigisekretär Angelo Voiello (Silvio Orlando). Näiteks lätlasest(?) kardinal Ozolins avastab õige pea, kuidas sobimatu suupruukimise pärast tema kabinetiukselt silt keset päeva maha kruvitakse.
Uus paavst leiab, et katoliku kirik on liiga leebeks muutunud. Mis ninnunännutamine see olgu!? Kirikus on teil siiski tegemist Jumala endaga – kelle maapealne esindaja on Pius XIII! Ilmeksimatu sealjuures, nii et ei mingit mokakobinat! Stseen, kus paavst oma esimeses avalikus pöördumises Püha Peetri platsile kogunenud usklikele tuld ja tõrva kaela valab, toovad meelde Õnnistegija sõnad: «Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka!» (Mt 10:34–39).
Stseeni kinematograafiline lahendus on eriti mõjus, sest Itaalia hämaruses seisab paavst pahaendelises tagantvalguses. Keegi ei näe tema nägu.
Teiselt poolt pakub sari kuhjaga mõru huumorit, nii puhast absurdi kui ka intellektuaalsemat sorti nalja. Nii saadetakse paavstile Austraaliast kingituseks igavene pirakas känguru. Selle asemel et elukas (kas Austraalias üldse antipoodid elama ei peaks?) loomaaeda küütida, laseb paavst selle Vatikani parkidesse vabalt kalpsama. Hilisemates osades võimaldab see mõne stseeni kena puändiga lõpetada.
On muidugi kahtlane, kuivõrd eestlased, kes üldjuhul katoliikliku dogma ning selle kirikumaailmaga eriti kursis ei ole, seriaali peenematest nüanssidest aru saavad. Religiooniasjades üsna harimatu agnostikuna ei või ma Ostap Benderi kombel kinnitada, et «olen vana katoliiklane ja latinist ning tean täpselt». Siiski annab telesari mulle sokraatilisel moel aimu, mida kõike ma ei tea. Nauditav on ikka. Kahtlustan siiski, et katoliiklust ja selle ajalugu paremini tundvad inimesed tunnevad sellest veel palju rohkem mõnu.
«Noort paavsti» saab Eestis vaadata kuutasuga videoteenuse Viaplay.ee abil. Kui teil seda kontot pole, soovitan proovida: 30-päevane prooviaeg on tasuta ja sellest piisab parasjagu, et kvaliteetsarja esimese hooaja kümme osa ära vaadata. Siis võib ju loobuda.