Asjatundjate töö tulemus on alati parem

Urmas Suik
, Viljandi linnavolikogu eelarve- ja arengukomisjoni liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Suik
Urmas Suik Foto: Erakogu

(Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.)

VÄHEMALT ÜHE otsuse eest valimistevahelisel perioodil tuleb Viljandi linnajuhte kiita: linnahoolduse moodustamine linna korrashoiuks on olnud hea mõte. Viimaste aegade hea uudis on ka see, et moodustamisel on allüksus, mille väljaõppinud spetsialistid hakkavad kandma hoolt linnale kuuluva nii-öelda suletud pinna eest, mida on kokku 60 345 ruutmeetrit.

Nagu me teame, on linna kinnisvara kasutusfunktsioonideks mitmesugused omavalitsuse korralduse seadusest tulenevad ülesanded. Linnale kuuluvate kinnistute kogupind on aukartustäratav: 507 778 ruutmeetrit.

Väljastpoolt palgatud spetsialisti põhjalikust analüüsist selgub, et linnavõimu ülevaade oma kinnisvarast on olnud tagasihoidlikult väljendudes lünklik. Tuleb välja, et linnal pole oma kinnisvara arendamiseks pikaajalist plaani. Puuduvad finantsiline ja sageli ka tehniline kompetents ning, mis eriti oluline, energeetiline oskusteave. Puudub keskne sisseostetavate teenuste ja kaupade ostustrateegia. Selle tagajärjeks on killustatud, vähese konkurentsiga hanked, mille kvaliteet ja kuluefektiivsus on küsitavad.

Avariide ennetusega ei ole võimalik tegelda, sest ressursse ei jätku. Sageli on tehnosüsteemide hooldus puudulik ning see toob kaasa suuri rikkeid. Paljud lepingud on vanad, mõnda pole üldse.

Täiesti korras on elektrikäidu lepingud. Ei ole lihtne ära arvata, kumma poole initsiatiivil kord majas on. Vastasel juhul lülitataks elekter välja. Ülejäänud asjadega on enamasti suur segadus. Kõige absurdsemaks tuleks ehk pidada halduspersonali ruutmeetri kulu erinevusi, mille suurim erinevus on 12,8-kordne.

ERINEVALT RIIGIST on omavalitsus konkreetne majandusüksus, mis vajab kompetentset juhti. Irvhambad on ekspeaminister Tiit Vähi kallal hambaid teritanud, et ta olevat tahtnud juhtida riiki nagu autobaasi. Ehk ongi see nii, et riiki ei tohi juhtida nagu ettevõtet?

Omavalitsuse igapäevaelus võib ettevõtte juhtimise sarnane tegevus üsna edukas olla. Tõsi on see, et erinevalt ettevõttest ei ole omavalitsuse eesmärk teenida kasumit, kuid samal ajal on omavalitsuse majandustegevuses ettevõtte toimimisega palju ühiseid jooni.

Nagu eespool sai öeldud, on omavalitsuse korraldada suure hulga kinnisvara efektiivne kasutamine, korrashoid ja finantseerimine. Sarnaselt ettevõttega peab kontrolli all olema kogu omavalitsuse finantsjuhtimine. Omavalitsuse ülesannete hulka kuulub suure hulga juriidiliste protseduuride, sealhulgas lepingulise baasi jälgimine. Lühidalt: sarnasusi on tunduvalt rohkem kui erinevusi.

Meedia survel sunnitakse parteisid valimiskampaania käigus võimalikult aegsasti linnapeakandidaati üles seadma. Erakonna huvi on mõistagi see, et väljakuulutatu korjaks võimalikult palju hääli. Seetõttu oleme näinud juhtumeid, et hea häältesaak ongi osutunud väljavalitu valitsemisaja kõige silmapaistvamaks tulemuseks.

Hiljaaegu võisime uudistest kuulda, kuidas ajakirjanikud peaminister Jüri Rataselt Tallinna tulevase linnapeakandidaadi kohta aru pärisid. Mängu ei juhi mitte otsustajad, vaid meedia.

OLEKS EHK HEA võrrelda kaht suurt majandusüksust Tallinna sadamat ja Tallinna linna. Mõlemas on raha liikumise kontrolli juures oluline sõna rahval. Esimeses riiki valitsema kutsutud inimeste, teises omavalitsusüksust valitsema kutsutud saadikute kaudu. Huvitaval kombel on mõlemal minevikust veel ühiseid jooni: mõlema organisatsiooni parteilise karastusega eksjuhid ootavad korruptsioonisüüdistustega kohut.

Nimetatud organisatsioonide tulupool on erinev. Üks peab raha teenima, et seda saaks kulutada, teisele laekub kulutustest vajalik raha rahvalt kogutud maksudena. Kulupool on mõlemal ühesugune: peab säästlikult ja otstarbekalt kulutama.

Võiks ju vahetada mõtteid, mismoodi satuvad inimesed määrama Tallinna sadama ja Tallinna linna tulevikku. Esimesel juhul juhib ettevõtet teenekas professionaalne majandusjuht, kel on pikaaegne rahvusvaheline majanduskogemus. Teisel juhul valitakse tegevjuhiks inimene, kes oskab kõige osavamalt mängida inimhingede keelel. Tähelepanuväärne on ühe meie suurpartei värskelt valitud juhi ettepanek oma põrunud konkurendile, kel pole ette näidata väga kõrge tasemega haridust ega kuigi saavutusterohket juhikogemust, kandideerida lohutuseks suurlinna juhi ametikohale. Märkigem siinkohal, et majandusjuhte üritati valida ka Gorbatšovi perestroika aastatel. Väga head nahka sellest ei tulnud.

VÕIB ARVATA, milliste demokraatia alustugede õõnestamises mind selle artikli avaldamise järel süüdistatakse. Tegelikult ei taha ma demokraatiat õõnestada. Lihtsalt majandusjuhtimine ja poliitiline juhtimine tuleb suunata oma kanalitesse. Valitud rahvaesindajad annavad eesmärgid ja palgatud spetsialistid viivad need ellu.

Seni kehtiv kord on soodne parteidele, kes katsetavad selle kaudu oma reitingut. Ja meedia kütab kirgi. Lugejatele ja vaatajatele on ju tarvis intriigi, mis toodab klõpse ja tõmbab vaatajaid. Majandustegevuse oskuslikku juhtimist ja järjepidevust omavalitsustes seni toimiv kord ei taga.

Ehk oleks omavalitsuste juhtimise reform võinud olla üks haldusreformi osa? Tundub, et otsustajad läksid lihtsamat teed, piirdudes territoriaalse osaga. Suure tõenäosusega eesmärgiga enne valimisi rahvale saavutustest raporteerida.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles