EV99: toimuvad ajurünnakuga filmiõhtud

Hendrik Alla
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mati Põldre film "Meie Artur"
Mati Põldre film "Meie Artur" Foto: Kaader filmist

Uue Kunsti Muuseumis toimub filmikava «Eesti riigi rajajad ja elushoidjad» koos ajurünnakute ja  mõttevahetustega, mida juhivad filmide autorid.

Filmiõhtute ja mõttevahtuste kava on järgmine. Filmiseanssidele on sissepääs muuseumipiletiga.

23.veebruaril 2017 kell 16.00

Ajurünnak  teemal «Kas ja kuidas mäletame Eesti vabariigi loojaid», Moderaator Trivimi Velliste.

kell 17.00 «Riigivanem» (1991, 125 min), autor Mark Soosaar

Eesti ajalugu aastatel 1874 kuni 1991, dokumentaalportree Konstantin Pätsi elutööst - Eesti Vabariigi loomisest, iseseisvusajale järgnenud okupatsioonist ning riigi taasiseseisvumisest. Ekraanile ilmuvad haruldased isikud: President Pätsi kantseleiülem, Pätsi ihukaitsja, Pätsi ravuarst Buraševo hullumajas, Pätsi monumendi lõhkuja Pärnumaal, KGB ohvitser Pagari tänavalt. kunstnik Stockholmist jpt. Ja muidugi unikaalsed võtted President Konstantin Pätsist endast Soomes, Lätis, Poolas.

Igal inimesel on oma tõde Eesti Vabariigi esimesest riigipeast, oma tõde oli ka riigipeal endal.

24. veebruaril kell 15.00

Mõttevahetus Mark Soosaarega tema filmide eetikast  ja esteetikast.

«Kihnu Kristjan» (1992, 30 min.)

Kristjan Michelson oli 11-aastane, kui  Eestis uuesti vabaks sai. Tubli laulumehena esines ta Rootsi kuningapaarile, rändas ansambliga «Kihnumua» mööda ilma ja võlus oma kauni häälega inimeste südameid. Kristjan ja paljud temavanused olid tollal valmis hoolimata sellest, et pikkus ja vanus veel välja ei andnud, astuma kaitseväkke ning ohverdama kasvõi elu kodumaa eest.

«Nikolai tänav Pärnus» (2001, 28 min.)

Filmimees  portreteerib oma kodutänavat. Päikesekiir, mis kevadhommikul siseneb Eliisabeti kirikusse altariaknast ja väljub pühakoja lääneaknast, liigub edasi vastasmajja ning jõuab mõneks hetkeks filmi autori magamistuppa. Päev algab romantiliselt. Linn ärkab koos filmikaameraga. Autori akna alt jalutab mööda igasugust rahvast - Soome president Tarja Halonen, Norra kuningas Harald II koos kuninganna Sonjaga.

Varasematel aegadel on Nikolai tänaval filmilindile võetud ka presidendid Konstantin Päts ja Lennart Meri, kroonikakaadritel kestavad edasi suuremad tulekahjud. Siinsel tenniseväljakul on jäädvustatud sportlikud Gustav Ernesaks, Paul Keres, Mart Laar. Nikolai tänava puiesteed pole aga ainult prominentide päralt.

«Vabatahtlikud» (2006, 28 min.)

Taani, rootsi ja soome vabatahtlikud Vabadussõjas. Eesti Vabadussõjast on väga vähe ülesvõtteid. Lahingute vaheaegadel tehtud juhuslikele fotodele lisandub vaid paarkümmend minutit tummfilmi, mis vändatud Taani vabatahtliku kinomehe Asbjorn Bechi kaameraga. Võttes aluseks need must-valged kaadrid, jutustab film kolme Vabadussõjast osavõtnud vabatahtliku saatusest. Need on soomlanna Aino Mälkonen, rootslane Einar Lundborg ja taanlane Sören Opffer'i. Viimasest jäid pärast langemist Petseri all järele väga tundlikud kirjad emale.

Oma viimases lahingueelses kirjas aimab Sören surma ette ja see on kirjutatud värsivormis. Luuletus trükiti ära Taani pressis ja see muutus rahva hulgas hästi populaarseks. Seda lauldi vene rahvalaulu «Stenka Razin» viisil. Einar Lundborg oli soomusauto Kalevipoeg komandöriks ja sai kuulsaks hulljulgete sissetungidega bolševike rindejoone taha. Lundborgile tõi hiljem maailmakuulsust kindral Nobile ekspeditsiooni päästmine Põhja-Jäämerelt pärast õhulaeva Italia purunemist ja hukkumine Saabi uue hävituslennuki katsetamisel Rootsis. Aino Mälkonen võltsis oma passis eesnime Aimoks, ajas juuksed maha ja lasi end mehena rindele saata, sest Soome seadused ei lubanud tollal naistel sõtta minna. Aino sai Narva all raskelt haavata ja suri paari kuu pärast Viiburi haiglas. Film meenutab ja tänab neid, kes andsid oma elu Eesti rahva ja riigi ellujäämise nimel.

25. veebruaril kell 15.00

Mati Põldre autoriõhtu, mõttevahetus eestlase iseloomu valguse- ja varjupoolest

«Meie Artur», režissöör Grigori Kromanov, operaator Mati Põldre (1968, 55 min.)

Kogu oma pika lauljatee käis Artur Rinne käsikäes kuulajatega, kes peavad lugu lihtsusest ja südamlikust rahvalikust laulust. Laul, kohtumised kuulajate nagu vanade heade tuttavatega küll suurtes, kontserdisaalides, küll tagasihoidlikes külaklubides - see on peamine tema loomingus. Filmis laulab Artur Rinne populaarseid laule koos ansamblite Nils Petersoni ja Leo Tautsi juhtimisel, kaasa tegemas näitlejad Sulev Nõmmik ja Richard Peramets, ning esineb noorteansambel Kontrastid. Artur Rinne räägib ka oma laulja- ja eluteest.

Haarav portree suurest eestlasest, keda ei suutnud murda isegi Siberi vangilaagrid.

«Antsla. Sügis 1993» ( 28 min.), režissöör-operaator Mati Põldre.

Oktoober 1993. Võrumaa väikelinn Antsla valmistub kohalikeks valimisteks. Eakaid on palju, varaline kihistumine silmatorkav. Volikogusse pürgivad Sõltumatu ühenduse "Võrumaa", Rahvusliku Koonderakonna "Isamaa" ja pensionäride valimisliidu "Koostöö" esindajad. See kõik on Eesti minimudel, Eesti elu peegel, kust vaatavad vastu ühiskonda painavad pinged, valud ja mured, vähesed rõõmud ning suured ootused. Vanad seadused enam ei kehti ja uued ei ole veel juurdunud.

26. veebruaril kell 15.00

Andres Söödi ja Jaak Ellingu autoriõhtu, mõttevahetus eestlase kõige suuremast vaenlasest

«Reporter», režissöör-operaator Andres Sööt, heli Jaak Elling (1981, 29 min.)

Andres Söödi portreteeritav on legendaarne raadiomees, Eesti Raadio kauaaegne Pärnu korrespondent Feliks Leet. Elutruu, koomiliste püäntidega kujutus väsimatust püstolreporterist tema igapäevatöös – tegemas intervjuusid ja reportaaže päevakajalistest sündmustest ning juhendamas noori reportereid. Alati energiline Leet tuhiseb vilkalt ringi reportermakk õlal talle omases tööhoos Tori hobusekasvanduse juubeliüritusel, Pärnu sadamas, kolhoosi viljapõllul, sõjaveteranide kokkutulekul Saaremaal jm. Värvikas pilt nõukogude propaganda masinast, mis ei suutnud murda eestlaste meelsust.

«Draakoni aasta», režissöör-operaator Andres Sööt, heli Jaak Elling  (1988, 58 min.)

1988. aasta oli Eestimaa elus erandlik. Üllatusena kõigile lubati kasutada rahvuslippu ja -sümboolikat, vabariigi partei- ja valitsusjuhtidele avaldati umbusaldust, tekkis Rahvarinne ja roheliste liikumine, aga ka Interrinne. Muinsuskaitse selts taastas Vabadussõja monumente, avalikustati eestlaste hävitamine Stalini poolt ja ... kujutage ette – vabariigi saadikud Moskvas astusid välja keskvõimu vastu. Eestimaal toimuv äratab rahvusvahelistki tähelepanu. Kas see kõik on võimalik totalitaarses riigis? Dokumentaalkroonika jutustab usutavalt selle aasta sündmustest Eestis, eluolu muutustest ning rahva ärkamisest pärast 48-aastast varjusurma.

Kõikidel filmidel on kohal autorid, kes arutlevad vaatajatega Eesti tulevikust.

Uue Kunsti Muuseumi lahtiolekuajad: iga päev 9-19.00, 24.02 kell 10-17.00

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles