Happeliselt põllult tuleb kidur viljasaak

Põldude lupjamine. Foto: Kristina Traks

Põldude lupjamisega on täpselt nii, nagu ütleb Eesti vanasõna – narrid põldu ühe korra, narrib põld sind üheksa korda vastu. Ehk et liighappeliselt põllult tuleb saak üha väiksem ning siin ei aita muu, kui tuleb põllul ette võtta tolmutamine.

Eesti Maaülikooli mullateaduse professor Alar Astover selgitab, et viimasel kahel kümnendil on põllumuldade lupjamist tehtud vajadusest märksa väiksemas mahus, kuid samal ajal vajab üle kolmandiku Eesti põllumaadest liigse happesuse neutraliseerimiseks perioodilist lupjamist. Nõukogude ajal lubjati põldusid regulaarselt riigi kulul klinkritolmu ja põlevkivituhaga, kuid riigikorra muutudes on sellelt püütud niipalju kui võimalik kokku hoida. Samas pole see kuigi pikalt võimalik, sest põldude viljakus kannatab ja saak jääb üha kiduramaks.

Enamik põllukultuure eelistab neutraalset või nõrgalt happelist mulla reaktsiooni, liigselt happelises mullas on pärsitud paljude toiteelementide omastatavus. „Nii kujuneb ka muude väetiste efektiivsus väikseks. Soovime, et mullas oleks aktiivne elutegevus ja neutraalne mullareaktsioon on jällegi selle eelduseks,” räägib Astover. „Muldade hapestumine on mõnevõrra mõjutatud inimtegevusest, ent eelkõige on see määratud looduslike tingimuste poolt. Peamiselt oleneb see mulla lähtekivimi omadustest. Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eestis on meil valdavalt karbonaatsed mulla lähtekivimid, mille koostises olevad kaltsium ja magneesium neutraliseerivad elutegevuse käigus tekkivad happelised ühendid (sh ka viljakuse sümboliks oleva huumusega seotud happed) ja seetõttu neis piirkondades pole happelised mullad nii levinud kui seda Lõuna- ja Kagu-Eestis. Samal ajal on Eesti mullastik väga kirju ja väiksematel aladel võib lupjamisvajadusega happelisi muldi pea kõikjal leiduda.”

Alari Sukamägi Tuulemaa OÜst selgitab, et kuna mullaproovide võtmine on põllumeestele kohustuslik, siis nende andmete põhjal tehakse väetamisplaan ja aina enam tellivad põllumehed ka põldude lupjamist. „Lõuna-Eesti mullad on happelised, aga kuna lubimaterjalid sisaldavad muidki elemente  (K, Mg, S) peale kaltsiumi, siis võib lupjamist teha mujal ka väetamise eesmärgil,” räägib ta. Kui tihti on lupjamist vaja, seda näitavad taas mullaproovid, kuid rusikareegel on, et seda tehakse nii iga kolme kuni viie aasta tagant.

Lupjamist on peetud kalliks lõbuks, kuid Sukamägi soovitab mõelda nii: kui lupjamine maksab 80–100 eurot hektari kohta, kuid tänu sellele saab põllumees järgnevad kolm kuni viis aastat põllult tonni hektarilt saaki rohkem, siis on asi ennast kuhjaga ära tasunud.

Põlevkivituhk või dolojahu?

Veoteenuste ja põldude lupjamisega tegeleva OÜ Iizmar tegevjuht Meelis Mäsak ütleb, et happelises mullas kasvab ehk veel raps, kuid üldiselt jääb saak kesiseks. Happelise põllu väetamisest pole samuti abi, sest taimed ei omasta sellisest keskkonnast väetist. „Rusikareegel on see, et happesuse osas parimad maad on meil Põhja-Eestis ja saartel, aga üle Eesti tegelikult kõikjal on vaja teha lupjamist. Klinkritolmu nagu nõukogude ajal selleks enam ei kasutata, sest selle materjali raskmetallide sisaldus ei vasta seatud piirnormidele, küll aga põlevkivituhka või dolojahu,” ütleb ta. 

Kumbki neist lubiväetistest on veidi erinevate omadustega. Alar Astover selgitab, et tolmjad lubiväetised on võrreldes lubja- ja dolokivijahudega kiirema toimega. „Teiselt poolt peab alati arvestama kasvatatava kultuuri nõudlust nii mullareaktsiooni kui ka toiteelementide suhtes ning loomulikult mulla omadusi. Teadlikuks lupjamiseks ei piisa sellest, et tead ainult mulla pHd, vaja on arvestada ka mulla lõimist (ehk kas tegu on liivasema või savikama mullaga) ning kaltsiumi- ja magneesiumisisaldust,” selgitab ta.

Iizmar kasutab põldude lupjamisel põlevkivi põletamisel toodetud lendtuhka nimega Enefix. Lendtuhk tekib põlevkivi termilisel töötlemisel temperatuuril 1400 kraadi, sellele ei lisata kemikaale ega mingeid kõrvalaineid, tootmisel ei põletata jäätmeid ega raskmetalle sisaldavaid jääke, mida võib esineda teistes lubiainetes, mille tootmisel põletatakse muu hulgas ka jäätmeid.

Mäsak ütleb, et sellepärast sobiks Enefix pärast maheregistreeringu saamist kasutamiseks ka mahepõldude lupjamiseks. „Ei maksa arvata, et tegu on Eesti Energia jääkproduktiga. Tegelikult on see standardiseeritud ja rangele kvaliteedikontrollile allutatud asendamatu kaup, mida vajab nii põllumajandus- kui ka ehitussektor, kusjuures see on täiesti looduslik toode, mida on siinmail aastakümneid edukalt ja heade tulemustega kasutatud,” sõnab Mäsak. Tema firma tegeleb Enefixi põldudele külvamisega koostöös Eesti Energia, Scandagra ja Kaska-Luiga taluga ning sel aastal on plaan teenust Lätti eksportima hakata. „Isegi Leedust on meilt küsitud mullaparendaja kohta ja tundub, et sealgi on huvi. Põllumehed on andnud tagasisidet, et mingil määral täidab Enefix ka väetise osa. Positiivne on see, et selle toime mulla happesusele on kohene ja saagikus paraneb kohe. Samuti on Enefix loodussõbraliku mullaparendajana kättesaadava aasta ringi, mis lihtsustab lupjamistöö planeerimist. Enefixi kaubamärki kandva loodussõbraliku põllulubja kättesaadavad kogused ulatuvad pea poole miljoni tonnini aastas, mis võimaldab sisuliselt katta terve Eesti lubimaterjalide turu vajadused,” seletab Mäsak.

Tööd põldude lupjamisega tundub jaguvat, sest Mäsaku hinnangul peaks meil Eestis igal aastal lupjama vähemalt 100 000 hektarit põlde ja nii seitse-kaheksa aastat jutti. Siis saaks põldudele ringi peale ja vahepeal tekkinud pausist üle. Keskeltläbi kulub hektari põllu kohta kolm tonni lubiväetist.

Millal lupjamist teha?

Üldiselt pole me harjunud talvel põldudel tegevust nägema, kuid praegu võib mõnel pool kohata põllul traktorit tolmutamas. Seadusega pole lubatud talvel põldudele väetist külvata, küll aga võib sellest talvest alates põldusid talvel lubjata. „Vahepeal kanti lubiväetised väetiseregistrisse ja neid ei tohtinud talvel külvata. Möödunud aasta teisest poolest aga tehti muudatus seadusandluses ning jõuti järeldusele, et tegelikult ei ole tegu väetisega, mis ohustaks põhjavett, ning et seda võib põllule panna talvelgi,” räägib Mäsak. „Praegu on kõige parem aeg põldude lupjamiseks, sest maa on külmunud ja traktor ei lõhu põldu, rääkimata sellest, et tehes tööd praegu ära, saab põllumees ajaakna kevadel, mil tal on nagunii külviajal tohutult kiire.”

Alar Astover siiski ei pea talvel lupjamist kõige paremaks lahenduseks. Jah, hea on kasutada ära põllutöödest vaba periood ja külmunud pinnase parem kandvus, kuid talvine lupjamine võib tema hinnangul tuua kaasa selle, et põld saab lubjatud ebaühtlaselt. Eriti puudutab see neid põldusid, mille reljeef ei ole tasane. „Lume ja jää sulamisvesi valgub juba üsna väikse mikroreljeefi korral madalamatesse lohkudesse kokku ning ühtlane põllu happesuse neutraliseerimine jääb seetõttu saavutamata. Seega talvine lubiväetise laotamine võiks tulla kõne alla põldudel, kus pinnareljeef on ka põllu siseselt väga ühtlane. Eesmärk on ju saavutada võimalikult ühtlane lubiväetise jaotus ja selle segunemine mulla pindmise kihiga,” selgitab ta.

Paranda mulda ka koduaias 

Nii nagu viljapõllul kipub muld aja jooksul happeliseks muutuma, toimub see koduseski köögiviljapeenras või kasvuhoones. Sealne mullastik vajaks aeg-ajalt samuti lubjaga turgutamist. „Kasvuhoones on teisel aastal kindlasti muld juba hapu. Selline happeline keskkond meeldib aga hästi kahjuritele,” ütleb Mäsak. Potipõllumehed saavad oma koduseid peenraid samuti turgutada Enefixi mullaparendajaga, mida hakatakse ka väikepakendis Scandagra poodides müüma. „Olen ise sellega edukalt muru seest sammalt tõrjunud, samuti on ammusest ajast teada, et roosidele meeldib hästi tuhk, mis seenhaigusi eemal hoiab,” lisab Mäsak.