President Toomas Hendrik Ilves kirjutab oma sotsiaalmeedialehel tehtud postituses, et kuigi ta töökohustuste tõttu täna kodust eemal peab olema, lehvib tema kodus Eesti lipp ning mõtetes on Eesti.
Sakala toob president Ilvese tervituse teksti ära täies mahus.
Kuuekümne kolmel 24. veebruaril on Eesti lipp minu kodus lehvinud, olgu siis Rootsis, Ühendriikides, Kanadas, Saksamaal või Eestis. Nii on see ka täna, kui töökohustused hoiavad mind kodust eemal. Ent mõtetes olen ma kodus ja Eestiga.
Töö Stanfordi Ülikoolis on sundinud mind ikka ja jälle, üksinda ja koos kolleegidega mõtlema vabaduse haprusele, hea ja kurja vastasseisule, mida praeguses konarlikus rahvusvahelises korras näeme. Kohtumistel ja esinemistel Münchenis, Washingtonis, Tokyos, Berliinis, Riias, Helsingis ja Varssavis olen tajunud siirast huvi Eesti edusammude vastu, aga ka muret väga keerulise rahvusvahelise olukorra pärast.
Viimane aasta on veelgi kinnitanud seda, mida olen viimasel kümnendil korduvalt öelnud: vabadus ja demokraatia ei ole midagi ettemääratut ega igavest. Vabadus ja demokraatia nõuavad meie igapäevast hoolt, hoidmist ja kindlustamist. Vabaduse eest, kas selle saavutamiseks või selle kaitsmiseks, on vaja võidelda. Ka seda oleme näinud. Nagu ka teame, mis juhtub, kui sellest võitlusest loobutakse. Siis puruneb vabaduse alus, millele liberaalse demokraatia kese toetub – vabad ja õiglased valimised, täidesaatvatest või seaduslikest manipulatsioonidest sõltumatu kohtuvõim, tõde väärtustav vaba ajakirjandus.
Ometi oleme viimase aasta jooksul näinud demokraatlikus maailmas otseseid katseid sekkuda valimistesse, oleme näinud valesid ja desinformatsiooni, mille vastu sõnavabaduse põhimõtet hoidvad riigid on haavatavad, oleme näinud populismi ja vaenuõhutamist. Kõik see on sisendanud meisse ebakindlust ja kahtlusi liberaalse demokraatia kestlikkuse suhtes.
99 aastat tagasi sündis demokraatlik Eesti kodanike riigina. Kodanikud taastasid Eesti iseseisvuse ja demokraatliku korra veerandsaja aasta eest. Ma olen kindel, et tänastes kodanikes on sama palju julgust ja otsustavust seista vabaduse ja demokraatia eest. Ilma hirmuta ka siis, kui me tajume ebakindlust enda ümber.
Ma olen kindel, et tänastes kodanikes on sama palju julgust ja otsustavust seista vabaduse ja demokraatia eest.
Hirmutamine ja ülbus ammutavadki jõudu ebakindlusest. Mullu 20. augustil, meie iseseisvuse taastamise päeval ütlesin, et selle ebakindluse vastu saab väärtuste ja põhitõdedega, mis hoiavad elus meile selgeid arusaamu:
et sõnavabadus on võimalus karistust kartmata oma seisukohta avaldada,
mitte solvata, mõnitada või sõimata;
et elementaarne viisakus pole poliitiline korrektsus;
et labasus pole inimõigus;
et pereväärtusi kaitstes me tõesti kaitseme inimesi, mitte ei vihka neid;
et vale pole tõde, vaid ikka ja alati vale.
Kui me seda kõike suudame, siis saame vaba ja demokraatliku Eesti anda enesekindlalt edasi neile, kes teevad sedasama.
Head sünnipäeva, Eesti.
Elagu Eesti!