«Üks kõigi, kõik ühe eest» seiklusliku-võitlusliku suhtumisega päriselus ja töös sõpru võitnud, hoomamatu Venemaa eri nurkades saatusi kogunud Jaanus Piirsalu on lihtsalt suurepärane, lahkeim inimene ja parim aja- ja inimlugude kirjanik Eestis.
Elukutseline musketär Jaanus Piirsalu (1)
3. märts 2017, 19:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1997. aastast Eesti Päevalehes eri ametites töötanud ja Postimehe suureks õnneks meiega 2014. aastal liitunud Jaanus saab praegu teha seda, mis pärast uudistejuhi tööd või muud igapäeva rutiinset kohustust talle kõige paremini sobib – kirjutada pikki lugusid ja olla ise päriselt kohal.
Läinud aasta olemuslugude – ühe kõige nõudlikuma ajakirjandusliku žanri – peapreemia võitnud Jaanuse iga teine lugu võiks olla põhjalikkust, pühendumust ja südamlikkust arvestades võidutöö. Ja ongi, lugeja jaoks. «Väliskorrespondendi elu on kogu aeg põnev ja äge!» ütleb Jaanus. «Sa pead olema mees nagu orkester.»
Keegi meist ei kujuta ette, mida tähendab üksi korrespondendina välismaal töötamine: mõõtmatus suuruses ja arusaamatus masinavärgis allikate otsimine, kohtumiste kokkuleppimine, mingil arusaamatul põhjusel usalduse väljateenimine. Jaanus suudab seda vähemalt pealtnäha üsna mängeldes.
«Moskvas on ajakirjanike konkurents väga tihe, ametnike-allikate päevad väga hõivatud ning leppida sinna vahele kohtumine mingi tundmatu Eesti lehe tundmatu ajakirjanikuga – see ei käi lihtsalt,» tõdeb Jaanus. «Lugude kirjutamine on jäämäe tipp ja kõige lihtsam asi.» Jaanus tipib lugusid ülehelikiirusega kahe sõrmega.
Jaanus on oma elu ja aega jaganud perega, abikaasa ja kahe pojaga, Moskva, Eesti ja Luksemburgi vahel aastast 2007. Viimastel aastatel on suurema tähelepanu all ka loomulikult Ukraina.
«Ukrainas Donbassi rindel töötamine on muidugi suhteliselt erakordne kogemus, sest see sõda on täiesti erinev mu varasematest kogemustest konfliktipiirkondades,» räägib Jaanus. «Nii sõda ise on väga karm, kui ka inimeste saatused ja nende lood on karmimad, mida ma olen näinud.»
Enno Tammer, Jaanuse sõber ja võitluskaaslane Päevalehe ajast, muigab, et Jaanuse ajakirjanduslike preemiate puhul kipub alati pähe üks kunagine siseringi väljend «Perse, kuked». «See laen «Švejkist» ei tähistanud tegelikult midagi muud, kui et alati tuleb mõelda edasi. Et kui pealkirjaks ei mahu «Perse, kuked», siis ehk mahub hästi «Kuked, perse»,» muheleb Tammer. Ehk mõtlemisest ei pääse nii või teisiti ning mida rohkem pööritada ja mõelda eri võimalusi, seda klaarim võib tulla tulemus.
«Jaanuse puhul olen alati imetlenud tema ajakirjanduslikku nina teemade haistmisel ja otsimisel, ükskõik kus ta parasjagu ei viibi. Ajapikku on sellele lisandunud meisterlik küpsus teemad lugudeks vormistada,» tunnustab ta. «Postimehele soovitaksin Jaanus paariks kuuks Eesti peale ringitama meelitada.» Püüame, Enno!
Paraparapaa radujemsja, kallis Jaanus! Oleme uhked!