«Eelarve asemel kärbiti Ansipi reitingut»

Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi peab hämaks mõnegi poliitiku suust kõlanud arvamust, nagu riik peakski halbadel aegadel miinuses olema. Foto: Mihkel Maripuu

Reformierakonna aseesimees ja rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi tunnistab, et ajal kui finantsturud rapuvad, lähevad tõenäoliselt puudujääki nii tänavune kui 2009. aasta eelarve.

Suurtes valudes sündinud 2009. aasta eelarve on kohe riigikogu täiskogu ees. Kas võib minna nii, et uuel aasta korduvad tänavused piinad, sest loodetud maksud jäävad miljardites laekumata?

Nad korduvad, kui me näitame välja tahet järgida eelarvega seda, mis toimub maailma majanduses. Aga ma arvan, et tehniline ja poliitiline inerts eelarves on nii suur, et me ei jõua sellele reageerida. Ilmselt lähevad sel aastal miinusesse pea kõikide riikide eelarved. Sinna pole midagi parata – liiga palju poliitilisi ja tehnilisi tõkkeid, liiga palju jäikust kogu protsessis.

Seega on ka tuleva aasta eelarvesse paratamatult miinus sisse kirjutatud?

2,6-protsendiline majanduskasv, mida korrigeeriti viimasel hetkel ekspertide prognoosist allapoole, on vaieldamatult väga optimistlik. Eriti kui mõelda viimastel päevadel ja nädalatel toimunule. Tunnistame, et eelarveprotsess on väga paindumatu. On palju arvamusi, et halbadel aegadel peabki riik miinuses olema. Tasakaalu oponendid on sel teemal palju sõna võtnud ja kirjutanud.

Reaalselt on see häma, sest oma tasakaalustavad mehhanismid on eelarves olemas ja kulu tänu kasvavatele eurotoetustele, pensionikulule, ravikindlustusele, vanemahüvitisele suureneb. Meil lihtsalt ei ole reserve, millega veel suuremalt mängida. Eriti hull on selline mõte siis, kui inflatsioon on laes. Kümneprotsendilise inflatsiooni juures pole defitsiidi eesmärgiks seadmine tõsine jutt.

Sisuliselt te ütlesite välja, et tõenäoliselt lähevad nii tänavune kui tuleva aasta eelarve puudujääki?

Väga suure tõenäosusega lähevad. See on minu arvamus, mina ei ole Eesti riigi prognoosibüroo.

Mis siis saama hakkab?

Me jälgime loomulikult olukorda. Esimene reaktsioon on reservid. On olemas kassareserv, ka teisi väiksemaid reserve ja julgeolekuks on stabiliseerimisreserv, kuid eelkõige peaks see katma pensionikassa riske.

Võib-olla õnnestub järgmisel aastal mõni tabu murda. Nendel läbirääkimistel oli jäik vastupanu suhteliselt mõttetutes kohtades, seda just poliitiliste mängude ja sisemise konkurentsi tõttu.

Kas koalitsioonil on ikka jõudu, et uuel aastal uus kärpimismaraton läbi teha ja kusagilt taas miljardeid kokku hoida?

Palju on ees nii tehnilist kui poliitilist jäikust, kuid võimalusi põhimõtteliselt on. Seadusi saab muuta, kui kõik erakonnad võtaksid asja tõsiselt ja mõtleksid vähem enda ning rohkem majanduse tervise peale.

Valimisaastal oleks see valitsusliidule ju väga kurnav tegevus?

Muidugi on ta kurnav, ta oli kurnav ka sel aastal. Kõigil on tegelikult eelarvest kõrini. Vaadatakse, mis toimub maailmamajanduses, ja püütakse asi kaelast ära saada. Suuri valikuid ei ole meil nagunii, me ei jõua börside ja negatiivsete uudistega kaasas käia.

Teid ennast on tituleeritud peakrokodilliks. Kui frustreeriv on lakkamatult kulusid kärpida ja siis veel kanda sõnumitooja rolli?

Muidugi see frustreerib. See oli meile pandud roll, mille me teadlikult vastu võtsime. Mingis mõttes on see enesehävitajalik, aga ka austav ülesanne. Tõsi, ta õpetas, et kõigil tuleb oma rolle kandma hakata, kaasa arvatud rahandusministeeriumil.

Võtsime löögi ära eelkõige rahandusministrilt. Konkurendid ja ajakirjandus püüdsid asja näidata nii, et eelarve on peaministri koostada. Juhtiv roll rahanduses peab olem rahandusministril. Kindlasti tuleb seda järgmisel aastal paremini täita.

Ometi on Reformierakonnast saamas eelarvekriisi patuoinas. Värske uuring näitab, et sulavad nii teie erakonna kui Andrus Ansipi isiklik populaarsus?

See on olnud nii väga paljude inimeste eesmärk kui ka prognoositav asi. Igal juhul peaministri maine halbadel aegadel langeb, mida on kõik rõõmsalt ära kasutanud. Näiteks IRLi käitumisest eelarveprotsessis võiks kirjutada künismi õpiku. Nende septembrikuised kontsentreeritud sõnumid olid, et kõige halva eest vastutab peaminister, eelarve prioriteedid peavad olema IRLi ministrite omad ja meilt ei kärbi midagi.

Asendustegevusena toodi lauale valimisreeglid, riigiettevõtete börsile viimine ja haldusreform. Kõigi nende teemadega tuleb tegeleda, kuid ükski neist ei puuduta vahetult eelarvet. Tähelepanu koondati endalt otsitud süüdlasele.

Kas sotsid on partnerina paremad?

Rahandusministri tuules oli sotsidel raskem nii teha. Nemad distantseerusid vastutusest. See oli ka üks nn krokodillide komisjoni loomise põhjus. Neid iseloomustab ka passiivsus, mida tõestavad küsitlused, kus rahvas ei näegi rahandusministril rolli eelarve tegemisel. Rõhutan siinkohal, et riigieelarve ei ole börs ja peaministri optimismi või pessimismiga ei räägita eelarvet üles või alla.

Peaminister ei tee ega korrigeeri ühtegi prognoosi. Tema on samuti sõnumitooja, ta on püüdnud tuua positiivset sõnumit, mis maksab kätte. Poliitiline ja meediakeskkond otsib patust, ja see on naeruväärne. Selle asemel et kärpida eelarvet, kärbitakse konkurendi reitingut. See häirib kõige rohkem.

Teie ülevaade koalitsiooni sise­elust ei ole just julgustav. Kui veendunud te olete, et koalitsioon suudab eelarve üldse vastu võtta?

Minu kirjeldus oli tagasivaateline, see oli õhkkond, milles eelarvet koostati. Nüüd peaks ütlema, et see on minevik. Tegelikult on sellest vaevast kõigil kõrini, ollakse üksjagu pohmeluses. Et jõuda järgmisse aastasse, tuleb läbi hekseldada tohutult rasked seadused.

Te olete olnud osaline vähemalt kümne eelarve kokkupanemisel ja lugematutes parlamendidebattides. Kas on põhjust karta, et võitlus 2009. aasta eelarve pärast tuleb siin saalis senistest kõige karmim?

Seda ma ei tea. Oleks hästi idiootlik, kui Eesti riigikogu istub tuimalt ja võtab kümneminutilisi vaheaegu, nägemata maailmas toimuvat. Maailmamajanduses valitseb usaldamatus, kõik trendid jooksevad kolinal allapoole, oodatakse, et finantsmaailmas toimuv jõuab ka reaalmajandusse. Opositsiooni poolelt oleks see tõesti idiootlik. Lahendusi nii ei tule.

Meil ei avastata naftaleiukohti, pole mõtet rääkida munitsipaalpoodidest ega iga partei oma sambast või Kalevipojast ega riiklikust sekkumisest. Kas sellised lahendused oleksid alternatiiv? Mulle meeldiks, kui opositsioon sõnastaks analüütiliselt oma seisukohad ja näitaks kätte eelarve nõrgad kohad. Olen nõus neile vihjeid andma. See on naeruväärne, kui lihtsalt leitakse, et me elame siin mingis omas leemes ja suudame iseennast koos maailmaga juukseidpidi soost üles tõsta. Loodan, et ehk leidub rasketel aegadel kogu ühiskonnas nii palju solidaarsust, et selliseid lahinguid ei anta, et tajutakse ära, et sellest ei võida keegi.

Teie sõnum on õige pessimistlik. Küsin lõpetuseks: kas jõuludeks on eelarve kinnitatud?

See on opositsiooni kätes. Mehaaniliselt saab kõike teha, ka erakorralisi valimisi esile kutsuda, mis on praeguses suures segaduses absoluutselt mõttetu. Parlament tuleks siis sarnane praegusega, aga eelarve tuleks ikkagi vastu võtta. Äärmiselt naljakas oleks eelarve jätta lohisema ja teab mis alusel alles aasta keskel koostada. Aga jutt sai tõesti pessimistlik, see oleks pidanud olema rõõmsameelsem.