Reede õhtul avati Firenzes näitus «Visioni dal Nord». Santa Maria Novella kiriku vastas asuvas esinduslikus Novecento kunstimuuseumis näeb Enn Kunila kollektsiooni pärle.
Eesti kunst jõudis maailma olulisemasse kunstilinna
5. märts 2017, 17:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uhkele avamisele, kus esinesid Ain Anger, Mari Poll ja Mihkel Poll, tuli peaaegu 300 kunstihuvilist, sh ka Firenze linnpea Dario Nardella.
Maailma ühe olulisema kunstilinna mainekas muuseumis on eksponeeritud 33 maali Kunila kogust, sh Nikolai Triigi, Ants Laikmaa, Villem Ormissoni, Endel Kõksi, Paul Burmani, Elmar Kitse jt teosed. Eraldi tähelepanu on Konrad Mägi maalidel, millele on pühendatud omaette saal.
«Mulle väga meeldib, olen väga rahul,» lausus avamise järel Enn Kunila, kelle eestvedamisel ja rahastamisel näitus teoks sai.
Kunstikriitiku ja Itaalia haridusministri nõunik Arnaldo Colasanti sõnul on üllatav, et jäisel Põhjamaal, kus itaallaste ettekujutuses on pidevalt külm ja lumi, ning kuumal ja päikselisel Itaalial on väga palju ühist.
«Kindlasti tulevad firenzelased sellele näitusele,» kinnitas kunstiekspert Colasanti. «Kaasaegne ja 500 aasta tagune Firenze on kaks erinevat linna. Firenzes on suur huvi portreemaali ja maastikumaali vastu, seetõttu leiab publik Eesti näitusega kontakti. Firenzelased näevad sel näitusel maastikumaalides meloodiat, unistusi, unenäolisust. Samas pole tegemist Chagalliga, seega mõjuvad need tööd uudsetena. Lihtsate sõnadega öeldes on Eesti kunstnike maalitud maastikes näha, et autorid on nendesse maastikesse olnud armunud.»
Kunstipublik tahab eelkõige näha suuri nimesid, seega on tundmatu maa tundmatute autorite näituse korraldamine alati suur risk. «Firenze ei ava end selliste näituste jaoks kergesti,» tunnistab Arnaldo Colasanti, kelle kinnitusel viivad läbimurdeni järjepidevus ning väiksed sammud.
Poolteist aastat kestnud ettevalmistustööd tipnesidki 3. märtsil avamisega, millel osales ka Firenze linnapea Dario Nardella. Viimane oli võlutud Eesti maastikest ja värvidest. Näitusele tegi linnapea reklaami ka oma Twitteri kontol.
«See on selge ja otseselt jutustav kunst, mis kindlasti läheb südamest südamesse, ning seetõttu on Itaalia publikul seda väga lihtne mõista,» arvas linnapea, kes suure ja sugugi mitte teeseldud huviga kuulas kuraator Eero Epneri läbiviidud ekskursiooni.
«Teil on valgus, meie otsime valgust. Teie näete värve, me õppisime värve nägema siis, kui meie kunstnikud neid maalisid,» lausus Epner näituse avamisel Eesti ja Itaalia kunsti võrreldes.
Arnaldo Colasanti arvates väljendub 20. sajandi alguse Eesti ja Itaalia kunsti erinevus kultuuritaustas. Viimasesse võib kinni jääda just Itaalia kunstnik, samas kui Eesti kunstnik on oma nägemuse väljendamisel vabam. «Itaalia värvid on agressiivsemad ja sensuaalsemad.»
Arnaldo Colasanti hinnangul näeb Eesti kunstike maalitud välismaistes maastikes unelmaid. «Konrad Mägi Itaalia maalid kujutavad Itaalia unistust, kuid Eesti maastikes on rohkem reaalsuse kujutlemist.»
Arnaldo Colasanti kohtus esimest korda Eesti kunstiga paar aastat tagasi, mil talle tehti ettepanek kaasa aidata Enn Kunila kollektsioonil põhineva näituse «Põhjamaa värvid» Rooma jõudmisele. Nüüd räägib Colasanti Eesti kunstist põleval silmil, itaallasele omaselt kirglikult žestikuleerides.
Firenze näituse lemmiktööks on Colasantil Konrad Mägi «Capri maastik». «Sellel maastikul on väga eriline iseloom, see on väga tugev ja karm. Kui üldiselt on Eesti maastikud vaikelus, siis see töö on liikumises. Me näeme siin maastiku hinge. Värvide abil on esile toodud arhitektuur maastikus.»
Novecento kunstimuuseumi direktori Valentina Gensini lemmikuks on aga maal «Tänav, plangud ja majad», autoriks Herbert-Joachim Lukk. «Tema tööd on originaalsed, kuid samas väljenduvad need 20. sajandi suundumusi maalikunstis.» Lukk avaldabki Mägi kõrval kohalike kõige rohkem muljet.
Kunstikoguja ja maastikumaalija Saverio Lastrucci on näitusest lausa vaimustusest, loomulikult on temagi lemmikuks Itaalia maastikud ning ka Lukki tööd. Elmar Kitse maal «Suislepa» pakkus talle aga nii suurt huvi, et ta tuli eestlaselt uurima, kus maalile jäädvustatud paik asub.
Eesti näituse vastu on huvi tundnud juba näiteks Itaalia telekanal Rai 3, kus avamispäeval oli eetris kolmeminutiline uudislõik. Näitusest on kirjutanud ka mainekas ajaleht La Repubblica.
Novecento kunstimuuseum on pühendunud Itaalia 20. sajandi maalikunstile. Enn Kunila kollektsioonil põhinev näitus on Novecento jaoks üks esimesi välisnäitusi, ning see on kaasatud kultuuriprogrammi, millega Toscana pealinn Firenze võõrustab märtsi lõpus G7 riikide kultuuriministreid. «Kindlasti me pakume selle oma ametlikus programmis ühe võimalusena välja,» kinnitas Firenze linnapea Dario Nardella.
Enn Kunila pani oma kunstikogule aluse umbes paarkümmend aastat tagasi ning tänaseks on kollektsioon kasvanud üheks suuremaks omataoliseks Ida- ja Põhja-Euroopas. Kunstikogu fookus on üpris selge: Kunila huviorbiidis on ennekõike Eesti rahvusliku maalikoolkonna nn õitseaeg 20. sajandi esimesel poolel, millega haakuvad selle koolkonna eellugu 19. sajandil ning jätkuajalugu, mida esindavad mõned 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandi alguses tegutsenud ja tegutsevad Eesti kunstnikud.
Kunila kogul põhinevaid näitusi on korraldatud nii Eestis (Eesti Kunstimuuseumi Mikkeli muuseum, Tallinna Kunstihoone jne) kui ka välismaal (Brüssel, Helsingi, Rooma). Kollektsiooni viimane väljapanek Roomas oli väga publikurohke, napi paari nädala jooksul külastas näitust 8000 inimest.
21. maini avatud Firenze näituse puhul ilmus kakskeelne Kunila kollektsiooni ja näitust tutvustav kataloog itaalia ja inglise keeles. Tekstide autoriteks on nii Eesti kui ka Itaalia kunstiteadlased. Näituse koostaja ja kataloogi toimetaja on Eero Epner, kujundaja kunstnik Tõnis Saadoja ja disainer Tiit Jürna.