Rassi- ja klassivihasotsialistide paremusjärjestusse seadmine ei taha lõppeda. See omakorda kisub tarbetult lahti kord ühe, kord teise kurjategijajõugu ohvrite vanu haavu. Seekord tegi otsa lahti üks vähe lõdva keele ja lihtsa meelega minister. Hea küll, vabandas ja andkem talle andeks.
Lugeja kiri: kurjategijate paremusjärjestus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid asja ei jäetud kahjuks ilma järjeta. Pühapäeval ilmus riigi olukorra analüüsijana raadios lagedale üks väga agiilne ja dialoogipartnerile pidevalt vahelelõikav isik, kes «tahtmata Repsi õigustada» teatas, et tal oli õigus, sest rassivaenajad olevat esimestena käivitanud inimeste tööstusliku hävitamise. (Alltekst: see tegi nad teistest hullemaks.)
«Tahtmatul» õigustajal ei olnud õigus. Klassivaenajad olid oma tööstusliku (põhiliselt metsa- ja kaevandustööstusliku) hävitusmasina käivitanud ammu enne rassivaenajate gaasikambreid. Tapmise tehnoloogia oli küll lihtsam, uuendusliku šokita, kuid majanduslikult tulus ja võrratult julmem. Selle põhisisu ütles kokkuvõtlikult välja üks lapsesuuga NKVD-lasest küüdipealik Tallinna nõmmelasest pereisale, kes keeldus 14. juunil 1941 oma kodust lahkumast – «laske või siinsamas maha»: «Teiesuguste peale pole ette nähtud (nje položeno) värvilist metalli raisata, teie surete ise.»
Isesuremiseks maskeeritud julma, kuid majanduslikult ratsionaalse ja tulusa tapmise relv ei olnud gaas, vaid energiavajak. Kui anda inimesele päevase toiduratsiooniga määratud protsent vähem energiat, kui temalt võetakse määratud töönormi täitmisega, saabub surm väljaarvestatud aja (poole kuni terve aasta) jooksul vältimatult. Hiljem leiti väljakurnatud inimrämpsule radiatsiooni mõju teaduslikul uurimisel täiendav utiliseerimisviis. Tapetavate teaduse huvides ärakasutamise alal võib prioriteedi muidugi loovutada rassivaenajatele.
Kokkuvõttes jätaksin niisiis mõlemat sorti kurjategijad esimest ja teist kohta jagama ka edaspidi. Ka soovitaksin lõpetada nende ohvrite veidra hooplemise laadis «meie kannatused olid teie omadest suuremad».
Heido Ots