Raskemeelne hüvastijätt armastatud kangelasega

Ralf Sauter
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vana mees ja hädine mutant. Nende jaoks pole kohta aastal 2029.
Vana mees ja hädine mutant. Nende jaoks pole kohta aastal 2029. Foto: outnow.ch

Logan on vanaks jäänud, tema aeg on lõplikult läbi. Nii mõtleb vaataja, kui algab «Logan», ligi kaks ja pool tundi kestev brutaalne ja vapustavalt eleegiline lugu «X-Meeste» seeria peakangelase Logani alias Wolverine’i (Hugh Jackman) läbielamistest aastal 2029, mil mutandid on põhimõtteliselt välja surnud.

Läbi aastakümnete lugematute teiste mutantidega koos suurejoonelisi lahinguid pidanud Loganist on saanud räsitud keskealine mees, kes otsib õhtupimeduse saabudes hingevalule leevendust kärakast. Ta on fossiil, painatud jäänuk kunagisest kuulsusajast. Nüüd, omaette, töötab ta kõrbekuumas Texases limusiinijuhina, lootes riisuda kokku piisavalt raha, et põgeneda koos raugastunud Charles Xavieriga (Patrick Stewart), kelle eest Logan truult hoolitseb.

Adamantiumiks nimetatavast hävitamatust metallist luustik ühes välkuvate küünistega, millega Logan hukkab avastseenis loomalikult pättide salga, pole kuskile kadunud, ent hakanud teda aeglaselt mürgitama, mistõttu ei parane võitluses saadud vigastusedki sama väledalt kui vanasti. 17 aasta jooksul ligi kümnes filmis seigelnud Logan tundub esimest korda haavatav, peaaegu jõuetu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles