Grupp loodusesõpru üritab päästa Eesti üht haruldasimat loomaliiki

Ebapärlikarp vajab elamiseks puhast vett ja vaheperemeheks lõhelisi. Selleks, et kalad liikuma pääseksid ja mustus õevees ei koguneks, on vaja hävitada kopratamm.

FOTO: Kasper Mäe

Maakeral juba sada miljonit aastat elanud ebapärlikarp on Eesti üks ohustatumaid liike. Grupp loodushuvilisi inimesi üritab projekti raames vähegi päästa nende viimast siinset elupaika.

Veel 20. sajandi alguses oli ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) Euroopas laialdaselt levinud, kuid sajandi lõpuks oli Kesk-Euroopa asurkondade arvukus vähenenud koguni 90 protsenti. Nüüdseks on langustrend jõudnud teistessegi Euroopa piirkondadesse.

Peamine põhjus peitub selles, et nende armastatud elupaigad, kiirevoolulised ja jaheda veega jõed, on tõsiselt kahjustada saanud või isegi hävinud.

Ebapärlikarbid. Foto: Robert Thompson/NHPA/Photoshot

FOTO: Robert Thompson/

Ka Eestis võis kunagi ebapärlikarpi mitmel pool kohata. Nüüd elavad nad ainult ühes kohas – Harjumaal Kolga lahte suubuvas Pudisoo jões. Keskkonnaagentuuri 2014. aasta seire näitas elusate karpide arvuks umbes 15 000.

Huvi elupaiga taastamise vastu suur

Paraku ei ole ka sealsed tingimused karpidele soodsad ja teadaolevalt ei toimu jões sigimist. Nii on nende keskmine vanus 60 aasta ringis ja uusi karpe enam peale ei tule.

Erinevate projektide raames on jõge püütud ennegi korrastada. Näiteks toimus 2015. aasta suvel seal mitu talgut, kus jõesängi ehitati madalad, põhiliselt pajuvitstest koosnevad tarad, et lasta vee voolul aeglustuda ja seeläbi lasta pudedal materjalil paremini settida.

Eelmise aasta septembrikuus kuulutas Eestimaa Looduse Fond (ELF) Erasmus+ programmi rahastusel välja konkursi leidmaks kaheksa 18–35-aastast loodushuvilist, kes sooviks kaasa aidata Eesti ühe ohustatuima loomaliigi viimase elupaiga parendamisel.

Osalussoove laekus niivõrd palju, et ligi üks aasta kestvasse projekti otsustati vastu võtta isegi plaanitust rohkem, kümme vabatahtlikku. Nende seas on nii tudengeid kui ka tööinimesi, kelle taust ulatub psühholoogiast bioloogiani.

Karbid võivad taas paljunema hakata

«Nende viimase elupaiga, Pudisoo jõe kvaliteet on viimastel aastatel oluliselt vähenenud,» põhjendas projekti eestvedaja ning ELFi tehismärgalade ja hajureostuse ekspert Kuno Kasak, miks on seda projekti vaja.

Ta lisas, et tegelikult on jõgi halvas seisus olnud juba viimased ligi 50 aastat. Sellest annab aimdust seegi, et nooremate karpide vanus just sinna kanti jääb.

«Õnneks neid tänapäeval enam ei püüta. Kuigi jah, esimese vabariigi ajal tapeti neid pärli saamise eesmärgil lausa tuhandeid,» sõnas Kasak.

«Meie projekti eesmärk ongi ühelt poolt asjale tähelepanu juhtida ja looduskaitsehuvilisi noori kaasata elupaiga taastamisse kaasata. Eks me projekti käigus just liiga palju ei jõua ära teha, sest meie eelarve on piiratud,» rääkis ta Postimehele.

Küll aga on suveks plaanitud nädalased talgud. Selle aja jooksul tahetakse jõgi kaardistada, vee parameetreid mõõta ja probleemsemad kohad üles leida.

Kas jõe kordategemisel võiksid ebapärlikarbid seal üle poolesaja aasta taas sigima hakata?

«Kindlasti,» arvas Kasak. «Jõel on tegelikult päris palju ka selliseid lõike, kus potentsiaal on hea. Me tahamegi just nende lõikudega tegelda.»

Töörühma tegemistest saab lugeda nende blogist.

EBAPÄRLIKARP

  • Eestis esimese kategooria kaitsealune liik.
  • Karp on oma nime saanud ebapärlite järgi, mida tema siseõõnest võib leida. Harva võib neist leida päris ehtsaid, kuni hernetera suuruseid ümaraid pärleid.
  • Ebapärlikarp on ajalooliselt ülivana liik: ta on maakeral elanud ligi sada miljonit aastat.
  • Ebapärlikarbi levila hakkas märgatavalt kahanema eelmise sajandi algusaastail, kui kohati lausa röövellikule püügile lisandusid muutused veekogudes.
  • 2004. aastal kirjutas ajakiri Eesti Loodus, et liigi kaitsmiseks oleks Pudisoo jões vaja sealt välja püüda koprad, korrastada jõekalda puistud, vähendada settekoormust ja taastada jõeforelli elujõuline keskkond.

Allikas: ajakiri Eesti Loodus 01/2004

Tagasi üles