Jüri Valge: keelenõukogu kadumine näitab valitsuse ükskõiksust eesti keele vastu

Jüri Valge. Foto: Erakogu

Emakeele Seltsi abiesimees Jüri Valge näeb keelenõukogu kadumises ohumärki.

Saabuva emakeelepäeva puhul peetakse ikka kõnesid eesti keele ilust ning kohustusest seda hoida ja armastada. Sageli korratakse Kristjan Jaak Petersoni kaks sajandit tagasi küsitud kuulsat küsimust ehk «miks ei võiks eesti keelel olla õigust igavikule?». Teistel päevadel kipub see ununema, rääkimata sellest, et talle kindlalt, kaalutletult ja positiivselt vastata. Keel aga kuulub ilmselgelt nähtuste hulka, mille püsimist tuleb tagada iga päev.

Eestis on ükskõiksete ja vastaste kõrval palju eesti keelt armastavaid ja edendavaid inimesi ning teaduslikke ja muid ühendusi. Kahtlemata hoolitseb ka riik oma keele arengu eest, rahastades nii püsivalt kui ka projektide kaudu haridussüsteemi, teadusuuringuid ja eri keeleprogramme ning andes välja keeleauhindu. Samuti nõu andes ja valvates, et keelele kas teadmatusest või hoolimatusest liiga ei tehtaks.

Üks lüli keelepoliitika riikliku juhtimise süsteemis on aga viimase poole aasta jooksul kaduma läinud: Eesti keelenõukogu (EKN) viimase koosseisu volitused lõppesid möödunud novembris ja uut pole moodustatud. Võib aru saada, et kiirete ministrivahetuste aegadel on palju muudki tegemist, aga fakt jääb faktiks: valitsus on jäänud ilma talle keeleseaduse alusel tagatud pädevast keelepoliitilisest nõustamisest. Olukorras, kus viimasel ajal mainitakse päris sageli (ametlikult kinnitamata) võimalust keeleseadust muuta, on niisugune nõustamine hädavajalik.

Kui valitsus võib omaenese tarkusest toimetades ka EKNi nõuanneteta otsuseid teha, siis on keelenõukogul kehtiva eesti keele arengukava järgi ülesandeid, mida ei saa kellelegi teisele veeretada: hinnata koos haridus- ja teadusministeeriumiga (HTM) arengukava täitmist kaheaastaste perioodide kaupa ning esitada lõpphinnang aastatel 2011–2017 saavutatu kohta.

Olulisim on see, et EKN peab koos HTMiga koostama järgmise perioodi arengukava, mis rakendub 1. jaanuaril 2018. Kuidas saab ulatusliku ja vaevaliselt kooskõlastatava arengukava koostamises osaleda institutsioon, mida ei ole praegu veel olemas ja mille sündi lähema kuu aja jooksul on raske uskuda? Kahtlemata teeb HTM ka üksinda kava ära, aga kindlasti ei vasta see tegemine arengukavas ette nähtule ning ka parim tulemus kannab paratamatult ühekülgsuse pitserit.

Loomulikult ei sure eesti keel EKNita ei homme ega kaugemas lähitulevikus välja. Ometi on EKNi taasloomisega viivitamine riigi poolt signaal, et parimal juhul ei peeta eesti keele teemat tähtsaks. Igasuguste protsesside, ka keeleprotsesside juhtimine eeldab nende võimalikult paljukülgset analüüsi. Parlamendis on opositsioon, kohtus on süüdistaja vastas kaitsja, väitekirjade kaitsmisel esineb dissertandi kõrval oponent. Kui keeleprotsesside juhtimisel on eelkõige poliitilistest ja rahalistest kaalutlustest lähtuv pool olemas ja suurenemas, siis sisulistele ja teaduslikele alustele toetuv konstruktiivne oponent-partner on EKNita puudu.

Keelenõukogu on mõnikord jututoaks nimetatud ja kahetsusväärselt on see mõnikord ka nii olnud. Aga oma olemasolu 15 aasta jooksul on EKN koostanud kaks eesti keele arengukava, korraldanud nende seired ja avalikke seminare. On teinud eesti keele seisundiuuringud ning koordineerinud kogu maailmas kasutatava raamatu «Estonian Language» koostamist. EKNil oli oma osa eesti keele akadeemiliste tervikkäsitluste sarja «Eesti keele varamu» käivitamisel (seni ilmunud «Sõnamoodustus» ja «Eesti keele hääldus»), milleta ei kujuta muu hulgas ette eesti keele sünteesi- ja tuvastamissüsteemide arendamist.

Keelenõukogu on algatanud riigi keeleprogrammide koostamist ja elluviimist (näiteks eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmi toel on ilmunud poolsada emakeelset akadeemilist põhiõpikut, fikseerunud ja täienenud nendes kasutatav eestikeelne oskussõnavara). On osaletud keeleseaduse ning keelealaste määruste ettevalmistamisel ja esindatakse Eestit Euroopa Rahvuslike Keeleinstitutsioonide Föderatsioonis.

Kahtlemata oleks senine EKN võinud teha rohkem, olla oma seisukohavõttudes iseseisvam, resoluutsem ja nähtavam. Aga sama kahtlemata on ka loetletud saavutused sellised, mille väärika jätkamiseta EKNi poolt jääb eesti keele arendamisse ja selle riiklikku juhtimisse märgatav auk.

Kas me napilt aasta enne Eesti Vabariigi ja kaks aastat enne eesti keele riigikeeleks saamise 100. aastapäeva tõesti seda tahame?