Et eestlaste ussisõnade maagia püsiks, on vaja hoida keel ajakohane. Selle heaks saab igaüks meist anda oma panuse. Täna, emakeelepäeval, käivitub üldrahvalik Vikipeedia täiendamise projekt Miljon+, mille eesmärk on kirjutada miljon eestikeelset vikiartiklit, kirjutab Tartu Ülikooli professor Martin Ehala.
Nagu me kõik hästi teame, ei ole eesti keeles grammatilist tulevikku. See tähendab, et eesti keeles puudub selline abisõna või sõnaliide, mis koos tegusõnaga annaks edasi tulevikus toimuvat tegevust. Muidugi on eesti keeles olemas viise, kuidas tulevikus toimuvaist asjust rääkida, näiteks tegusõna «saama» nagu Urmas Oti kuulsas fraasis «aga see saab olema juba hoopis teine jutt», kuid selget grammatilist sundi eesti keel kõnelejatele oleviku ja tuleviku eristamiseks ei avalda. Lause «Lähen teatrisse» sobib vastuseks niihästi küsimusele «Mis sa praegu teed?», «Mis sa homme õhtul teed» või ka «Mis sul ületuleval laupäeval plaanis on?».
Tuleviku puudumise plusse
Teatavasti on paljudes suurtes keeltes, nagu inglise, prantsuse, vene, hispaania ja saksa, grammatiline tulevik olemas. Irvhambad on kõnelejate arvu ja grammatilise tuleviku kokku viinud ja arvanud, et grammatilise tulevikuta keelel pole ka päriselt tulevikku. Tegu on muidugi üsna meelevaldse seletusega, seda ilmsemalt, et hiina keeles, mida räägib emakeelena suurim arv inimesi, pole samuti grammatilist tulevikku.
Samas on tõsised teadlased juba paar sajandit vaielnud, kas ja kui palju mõjutab keele grammatiline ehitus selle kõnelejate maailmatunnetust, käitumist ja tulevikku. Varasematel aegadel on järeldused olnud üsna tõestamatud, kuid tänapäevane suurandmete analüüs võimaldab neid seoseid täppisteaduslikumalt uurida. Ka grammatilise tuleviku mõju keele kõnelejatele on uuritud[1].
Ilmneb, et kui keeles puudub grammatiline tulevik, siis selle keele kõnelejate majanduslik käitumine on vastutustundlikum võrreldes nende keelte kõnelejatega, milles on grammatiline tulevik olemas. Nii näiteks on tulevikuta keelte kõnelejatel suurem kalduvus raha säästa, nad on pensionile jäädes majanduslikult enam kindlustatud, nad suitsetavad vähem, nende seksuaalkäitumine on vastutustundlikum ja nende hulgas pole nii palju ülekaalulisi.
Seda seaduspära seletatakse asjaoluga, et nendes keeltes, kus tulevik puudub, on see tunnetuslikult lähemal kui keeltes, mis teevad selge grammatilise vahe praeguse hetke ja hüpoteetilise tuleviku vahel. Teisisõnu, inimesed, kelle keeles puudub tulevik, elavad teadmisega, et tulevik on oleviku varsti kätte jõudev osa, ja seetõttu nad mõtlevad tuleviku ja oma käitumise tagajärgede peale rohkem.
Eesti keel võiks siis kasulik olla...
Kui asjad on nii, siis peaks eesti emakeel inimesele eluks kaasa andma üsna kasulikud harjumused, aga küllap on eesti keeles ka selliseid grammatilisi jooni, mis meie käitumist halvasti mõjutavad. Vaevalt et üldse on olemas keelt, mis kõnelejatele igas vallas eelise annaks. Keelde kodeeritud hoiakud, mis mingis ajaloolises olukorras eelise annavad, võivad mõnes teises olukorras hakkama saamist pärssida, kuid igal juhul aitaks keele ja mõtlemise seoste põhjalikum uurimine leida valdkondi, milles selle keele kõnelejatel on eeldusi iseäranis edukaks saada.
Kuni see teadusharu areneb, võib vaid aimata, kui suur osa eestlaste kultuurilistest eripäradest, mida Valdur Mikita nii tabavalt oma teostes kirjeldab ja analüüsib, tuleneb otsesemalt või kaudsemalt eesti keele ehitusest. Isegi kui suurem osa eestlaste kultuurilisi eripärasid pole tingitud eesti keele ehitusest, on need kõik tekkinud ja kinnistunud eesti keele vahendusel. Ehk teisi sõnu – näha maailma eestlase silmade läbi on võimalik vaid eesti keele vahendusel. Seetõttu on eesti keele oskus sisult sama, mis osata ussisõnu – see annab meile võime, mida enamikul maailma inimestest ei ole.
Muidugi ei ole eesti keel kuidagi olemuslikult parem kui mõni teine keel. Pigem on keeled nagu erinevad tööriistad – üks sobib paremini ühe, teine jälle teise töö tegemiseks. Maailmas on umbes 7000 keelt, seega siis 7000 tööriista – varustatus, mis võimaldaks hakkama saada mistahes ülesandega. Saatuse iroonia on selles, et pool maailma elanikkonnast kasutab vaid tosinat kõige levinumat keelt, ja saja kõige levinuma keele kõnelejaskond moodustab tervenisti 80 protsenti maailma rahvastikust. Või kui vaadata asja teise nurga alt, siis on eesti keele valdamine sama, mis mõista ussisõnu, ehk see võime on vaid 0,013 protsendil inimestest.
Siinkohal võib ju vastu vaielda, et on väiksemaidki keeli kui eesti keel ja neid on üle kuue tuhande laiali maailma eri nurkades ning pidada eesti keelt mingiks ainukordseks maagiliseks ussisõnade keeleks oleks lihtsalt enesepett. Samas tuleb arvesse võtta, et enamik neist väikestest keeltest on tänapäeva maailma teaduslike, tehniliste, ühiskondlike ja kultuuriliste probleemide lahendamisest praktiliselt kõrvale jäänud. Aga mitte eesti keel.
Eesti keele oskus on haruldane varandus
Seetõttu on eesti keele oskus, iseäranis eesti keele oskus emakeelena suurem varandus, kui enamik oskab arvata. Esiteks, eesti keel on nüüdisaja tasemel arenenud kirjakeel, mida kasutatakse kõigis eluvaldkondades. Tänu oma struktuurilistele iseärasustele, tänu eesti keele mõttemaailma eripärale võimaldab see probleemidele läheneda teise nurga alt ja võibolla leida lahendusi, mis jäävad märkamata suurte keelte kõnelejatele nende keelte eripära tõttu. Privileeg olla kasvanud üles eestikeelse maailmanägemisega võib anda eelise mistahes probleemi mitmekülgsemaks analüüsimiseks. Eelise, mis puudub suurte keelte kõnelejatel, sest nad oskavad peale emakeele heal juhul vaid mõnd teist suurkeelt.
Teiseks, haritud ja jõuka rahvana on eestlased äärmiselt mobiilsed – neid leidub igas maailma nurgas, paljudes parimates ülikoolides, uurimisinstituutides, muusikakollektiivides, äriettevõtetes jne. See tähendab, et eestlased on võimelised viima oma ussisõnu väljapoole nende traditsioonilist kultuurikonteksti. See võime puudub väga paljude teiste väikeste keelte kõnelejatel, kes on paiksed oma traditsioonilise eluviisi juures ega suudaks ka välja rännates kaasa rääkida tänapäeva teaduse, tehnoloogia ja kultuuri arengus, sest neil lihtsalt puudub selleks omakeelse hariduse põhi.
Kui see kõik sõnastada majandusterminites, siis eestlased on suutnud oma ussisõnad turule tuua ja panna tänapäeva globaliseeruvas maailmas kasumit teenima.
Kui see kõik sõnastada majandusterminites, siis eestlased on suutnud oma ussisõnad turule tuua ja panna tänapäeva globaliseeruvas maailmas kasumit teenima. Samas, me ei mõtle nii, et eestlaste edukus laias maailmas võiks mingilgi määral olla eesti keele teene – mis vaid näitab, kuivõrd üks ja harjunud me oleme oma keelega. Ometi annab emapiima ja -keelega saadud võime probleemidele eestlase nurga alt vaadata meile avatud maailmas alati eelise suurkeelte kõnelejate ees. Ussisõnade väge tasub uskuda.
See, et eestlased praegusel e-ajastul suudavad toimida maailma absoluutses tipus, luua innovaatilisi geenitehnoloogiaid ja tarkvaralahendusi, lennutada tehiskaaslasi, teha maailmatasemel teatrit ja järjest paremaid filme, on võimalik ainult tänu sellele, et eesti keel on tänapäeva tasemel kultuurkeel. Teisisõnu – eesti keelel on ussisõnade maagia vaid seetõttu, et me suudame eesti keele vahendusel kõnelda tänapäeva maailma asjadest meile omasel viisil. Kuigi enamik maailma tarkustest ja innovatsioonist väljendatakse suurkeelte vahendusel, leiab see tee eesti mõttemaailma, kus see meie ainukordse maailmanägemise vahendusel ringi töötatakse ja väärtustatakse. Ja ainult see omadus – keele arendatus – annab eesti keelele maagia, mis võimaldab tänapäeva kõige keerukamaid probleeme vaadelda uue nurga alt.
Et eestlaste ussisõnade maagia püsiks, on vaja hoida keel ajakohane. See on eesmärk, mille heaks igaüks meist saab anda oma panuse. Täna käivitub üldrahvalik Vikipeedia täiendamise projekt Miljon+, mille eesmärk on kirjutada miljon eestikeelset vikiartiklit. Kui me seda suudame, siis oleme võimelised mistahes probleemi lahendama oma salajaste ussisõnade abil loodetavasti sammukese enne teisi. Ja leidma lahendusi, mille peale teised ei suuda tulla.
[1] Roberts, S. G., Winters, J., & Chen, K. (2015). Future tense and economic decisions: controlling for cultural evolution. PloS one, 10(7), e0132145.