Mart Luige vastus Indrek Ibrusele: ERR on kui sotsiaalne ja kultuuriline mört
13. märts 2017, 23:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/04/6037697t1h31c0.jpg)
Rahvusringhääling peab olema ühiskonna liitja ning ühendaja, kirjutab ERRi juhi kandidaat Mart Luik.
Meediauurija Indrek Ibrus kirjutas laupäevases Postimehes loo intrigeeriva pealkirja all «Millest ERRi juhi kandidaadid ei räägi». Küsimused, mis kandidaatidel visioonidokumentides vastamata jäid, on igati relevantsed ja peaksid olema osa diskussioonist ERR rolli üle laiemalt.
Ma siiski arvan, et Indrek Ibrus teeb kandidaatidele veidi liiga, kui sedastab: «...juhikandidaadid pole eeltoodud teemasid käsitlenud, seda küllap kogemuse puudumise tõttu». Põhjus on hoopis pragmaatilisem. Nõukogu ootas kandidaatidelt visiooni mahuga ca 1000 sõna. Nii mitmekihilise, mõjuka ja keerulise organisatsiooni strateegiat sinna raami ära mahutada oli paras väljakutse ja paljud olulised küsimused ei mahtunudki ühte teksti. Aga sellele lisaks on ju pikk vestlus nõukoguga, intervjuud ja artiklid. Kogumina saavad kindlasti ka Ibruse esitet küsimused vähemalt osaliselt vastatud.
Rahvusringhääling pole kindlasti ainult ajakirjandusorganisatsioon, vaid kultuuri ja keele kaitsja, erinevate rühmade ühendaja, kogukondade inspiratsiooniallikas ning Eesti loo jutustaja. Ta on justkui sotsiaalne ja kultuuriline mört, mis võimaldab Eesti suuremad ja väiksemad kivid ühte müüri laduda.
Pühapäeval anti esimest korda välja Eesti filmi- ja teleauhindu ehk EFTAsid. Telekategooria 12 tiitlist läksid üheksa ERRi inimestele. Palju õnne kõigile laureaatidele! Eratelevisiooni tegijate poolt kostis nurinat, et «tulemus on väga ühepalgeline», kuid tulemus peegeldab üsna adekvaatselt tänast seisu. Rahvusringhääling on siiski kvaliteetse TV sisuloome teerajaja. Samas tunnistavad ERRi inimesed ise, et kultuurilooliselt arhiiviväärtuslikku sisu on aastatega pidevalt vähemaks jäänud. Arvan, et uus juhatus peaks pingutama selle nimel, et ERR oleks suuteline regulaarselt tootma kvaliteetset draamat.
Häid asju on ju veel. «Eesti laul» ja selle superproduktsioon näitab kõigile, kes siinmail teletegemisega vähegi kokku puutunud, kuidas peaks välja nägema üks tõeliselt suur projekt. Sellise tulemuse pinnal ma väga ei imestaks, kui mõni naftariik ühel kenal päeval meilt terve produktsiooni sisse ostab. Sama medali argisemal poolel on Raadio 2, mis popmuusika arvamusliidrina iga päev meie kuulajate muusikalist maailmapilti arendab ja Eesti uusi talente tutvustab. Igati unikaalne roll, mida ei täida ükski eraraadiojaam.
Rahvusringhäälingust kui kogukondade inspireerijast ja ühendajast kirjutasin pikemalt reedeses Äripäevas. Seda väga lühidalt kokku võttes võiks ERR minu nägemuses olla eri kogukondade tribüün, kus kõik soovijad saaksid ühel või teisel moel sõna. Ja ma ei pea pea silmas kohalikku suursündmust – saate «Laulge kaasa!» lindistust –, vaid palju laiapõhjalisemat lähenemist. ERRi lai kohalike korrespondentide võrk aitab seda jõuliselt ellu viia.
ERR unikaalsus avaldub ka pühendumuses suhelda nende sihtrühmadega, kellest erameedia kipub mööda vaatama. Meie asi on pakkuda kvaliteetseid viipekeelseid uudiseid või arendada «Ööülikooli». Meie sagedustelt kuuleb setu või Kihnu keelt. Ja teha veel väga paljusid asju ainsana maailmas. Sest ERR on meie kõigi ringhääling.