/nginx/o/2017/03/05/6411359t1h20db.jpg)
Koalitsioonilepingu lubadus kolida Sisekaitseakadeemia Narva on tekitanud kirgliku debati selle mõistlikkusest või võimalikkusest. Poolt- ja vastuolijate huvide kaitsel on ratsionaalsete argumentide kõrval kasutusel emotsionaalsed hinnangud ja mainekujunduslikud võtted, kirjutab Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm.
Narvasse ja narvalastesse kujundatakse kohati alavääristavat suhtumist, aga Narva mahategemine ei saa olla hind, millega kompenseerida Sisekaitseakadeemia Tallinnas väljaehitamise kokkuhoidu Narvaga võrreldes. Ja akadeemia Narva kolimise variandi puhul on kohaliku elu alavääristamine sama rumal kui uksele vastu tulnud perenaise solvamine. Sisekaitseakadeemia Narva-plaaniga seoses on avalikkust eksitatud vähemalt kolmes asjas.
Esiteks, vale ja narvakaid ning Narvaga koostöiselt toimetavaid inimesi solvav on väide, et Narvas pole võimalik anda kvaliteetset kõrgharidust, sest keegi ei lähe sinna ei õppima ega õpetama.
Saab küll! Tartu Ülikool on juba 18 aastat arendanud Narva kolledžit, alustanud sügavalt nõukoguliku hoiaku ja mõtteviisiga asutusest ning kasvanud tänapäevaseks arenevaks kõrgkooliks. Alles kaks aastat tagasi, suuresti kohalike ettevõtjate ettepanekul alustasime IT-õpet, suviti õpetame seal suurtele USA ja Prantsuse tudengite gruppidele kaks kuud vene keelt. Nende õppejõudude suhtes on sügavalt solvavad hinnangud, mis väidavad, et Narvas pole võimalik anda korralikku haridust, sest seal pole ega tule haritud inimesi, kes oskaks õpetada.
Kunagi võeti umbusu ja kõhklustega vastu ka ülikooli soov ehitada Narva kolledžile uus hoone. Umbusk on nüüdseks asendunud lugupidamise ja tunnustusega, sest majast on kujunenud Narva intellektuaalne ja kultuuriline keskus, Narva Eesti maja ja džässiklubi kodu.
Sellest on saanud koht, kus nii Eesti riigijuhid kui välisriikide saadikud tunnustavad Narva kolledžit parima näitena sellest, kuidas «Eesti riik on Narvas kohal».
Me kuulame meelitatult, kui tore on Narva kolledž ja kuidas see väljendab riigi regionaalpoliitilist ettehooldust Ida-Virumaal. Tegelikult seisneb Narva kolledži regionaalpoliitiline tugi vaid selles 1,7 miljonis euros, mille ülikool igal aastal teadusele ja kõrgharidusele eraldatud rahast Narva kolledžisse suunab. Riiklikku tuge Narva kolledži regionaalpoliitilise funktsiooni toetamiseks paraku pole.
Teiseks, Narva minnakse õppima ja õpetama, kui selleks on füüsiline võimalus ning selle loomine pole kallim kui mujal Eestis. Narva kolledžis õpib nelisada üliõpilast ja töötab kuuskümmend õppejõudu. Iga viies Narva kolledži õppija on tulnud väljastpoolt Ida-Virumaad, sealhulgas Tallinnast, Valgast, Pärnust, Tartust. Eriti IT- ja välismaalastele keeleõppe läbiviimisel kasutame me õppejõude ka Tartust ja Tallinnast.
Ülikool on otsustanud veelgi Narva investeerida – me ehitame Narva uue üliõpilaselamu. Soovisime seda teha koos riigiga siseministeeriumi näol, siis kui plaanis oli Narva ehitada Sisekaitseakadeemia praktikabaas. Ühine arendus ei õnnestunud, sest me ei jõudnud ära oodata otsuseid ja panust ning läheme edasi üksi, veel tänavu.
Õige ajastus lisab otsustele väärtust, ja meie oleme kindlad, et Narva ja seal toimuvasse kõrgharidusse investeerimine on õige tegu. Aga isegi siis, kui mingi konkreetne investeering Narva võib-olla polegi hea idee, ei tohi alavääristada kõiki neid, kes Narva on jäänud või läinud. Oma isiklikke või ametkondlikke huve kaitstes on ebaõiglane tekitada Narva haritlastes tunnet, et nad on viimased saamatud, kes veel piirilinna jäänud.
Kolmandaks, Narva kui kõrghariduskeskuse võimaluste võrdlemine teiste Eesti koolituskeskustega pole olnud aus ja demagoogiavaba. Narvas on viiskümmend tuhat elanikku ja viissada neist seotud kõrgharidusega, aga ikka on laual küsimus, kas seal midagi mõistlikku ja head on võimalik korraldada.
Miks kelleski ei tekita küsimust, kuidas saab vastuvõetaval tasemel kõrgharidus toimida palju väiksemates kohtades, näiteks Haapsalus, Kuressaares, Rakveres või kasvõi sellesama Sisekaitseakadeemia Väike-Maarja päästekolledžis? Kui meil ei tule pähegi küsida, kes ometi küll läheks õppima ja õpetama Väike-Maarjasse või Paikusele, siis miks me küsime sama Narva kohta?
Narva on Eesti ja on üllatav, et me kõik pole seda veel omaks võtnud.