/nginx/o/2017/03/08/6420295t1ha3f5.jpg)
Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm kiitis oma äsjases artiklis «Narvas saab head kõrgharidust» (PM 20.03) igati põhjendatult tema juhitava ülikooli Narva kolledži edusamme kõrghariduse andmisel Ida-Virumaal, kooli kujunemist Narva intellektuaal-kultuurlise elu keskuseks ja Eesti Maja koduks. Millegipärast aga kasutab ta seda edu, et õigustada Sisekaitseakadeemia üleviimist Tallinnast Narva.
Kahjuks ei arvesta Volli Kalm ülalnimetatud õppeasutuste erinevat suhestumist Ida-Virumaa omalaadsesse olukorda. Selle ala koloniseerisid ulatuslikult sõja järel ida poolt tulnud sisserändajad ja see on vaatamata lõimimiskatsetele jäänud seniajani valdavalt venekeelseks ja teadete järgi otsustades suuresti ka venemeelseks piirkonnaks, mis tekitab meie isamaale tõsist julgeolekuriski.
Üks asi on osutada riskialale poliitiliselt neutraalset haridus- ja kultuuriabi, asutades sinna rahvusülikooli filiaali, ent jättes eestluse kantsi – 375-aastaseks saava Tartu Ülikooli – põhiosas iidsesse asupaika. Teine asi on viia pealinnast ära ja paigutada kogu ulatuses kõige riskantsema riigipiiri lähedale riigi sisemise julgeoleku alus Sisekaitseakadeemia. Õnneks hakkab meie üldsus, sealhulgas riigikontroll, üha jõulisemalt vastu astuma kahe noor ministri alustatud ümberkolimise afäärile.
On väga oluline, et Sisekaitseakadeemia Narva viimise vastu on ka 2015. aastal selle õppeasutuse juhiks valitud rektor Katri Raik, kes oli varem TÜ Narva kolledži direktor. Rektor Kalm võiks ju uskuda oma endist tublit kolleegi, keda ta ise äsja Skytte medaliga autasustas. Raik tunneb nii Ida-Virumaa kui ka ülejäänud Eesti olusid paremini kui keegi teine.
Kalm kurdab oma kirjutises koguni kolmel korral Narva elanike ja elu alavääristamise üle, kuigi tegelikult kardetakse hoopis nn Donbassi efekti, mis seisneb vähemusse jäänud põlisrahva allutamises rohkearvulistele sisserändajatele. Tartu Ülikooli kui juhtiva rahvusülikooli juhtkond peaks kirjeldatud ohtusid eriti hästi mõistma. Need missioonitundelised eestlased ja eestimaalased, kes seisavad kaljukindlalt Sisekaitseakadeemia pealinna jätmise eest, kaitsevad rahvusriigi huve, mitte aga oma isiklikke ja ametkondlikke huve, nagu oletab Kalm.
Tartu Ülikooli rektoril oleks palju vajalikum tegeleda raudteeühenduse parandamisega ülikoolilinnade Helsingi, Tallinna, Tartu, Riia ja Vilniuse vahel. Ei ole ju normaalne, et Tartu Ülikooli ja linna juhid ei ühine üha häälekama protestiliikumisega hirmkalli, vähemõtteka, loodust ja inimkeskkonda rängalt kahjustava uue Pärnu-kaudse perifeerse Rail Balticu joonlauatrassi rajamise plaani vastu, mis ei luba niipeagi luua otserongiliiklust Tartu ja Riia vahel.
Ometi on ülikoolil kompetentseid majandus- ja õiguseksperte, kes võiksid näidata, et Euroopa Liit oli Taani firma COWI uurimistulemuste põhjal juba aastal 2007 andnud toetust Tallinna-Tartu-Valga-Riia kaudse Rail Balticu rajamiseks, aga see töö katkestati 2011. aastal, kui toimus Briti firma AECOMi andmetele tuginev «raudteepööre».
Raik-Hiio Mikelsaar
Tartu Ülikooli emeriitprofessor