Ränga tööga kullakaevanduses toitis pere ära

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juuni 1957: Eestisse! Kuid enne tuleb jõuda Moskvasse. Ants isa Aksliga vaatavad vaguniaknast välja, Mart, Kadri, Kai ja Marju seisavad perroonil, ema Erna pildistab.
Juuni 1957: Eestisse! Kuid enne tuleb jõuda Moskvasse. Ants isa Aksliga vaatavad vaguniaknast välja, Mart, Kadri, Kai ja Marju seisavad perroonil, ema Erna pildistab. Foto: Kaarel Aluoja erakogu

Märtsiküüditamine paiskas Krautide neljaliikmelise pere algul nälgivasse kolkakolhoosi, seejärel kõrgmägede kullakaevandusse. Elu muutus talutavamaks pereisa saabudes.

Ordžonikidze

Ordžonikidze asula Lõuna-Siberis Hakassia autonoomses oblastis Kuznetski-Alatau eelmägedes kujutas endast 1949. aastal ligi viie kilomeetri pikkust kitsast soolikat, mis paiknes piki rajooni peamaanteed umbes ühe kilomeetri laiuses orus.

Kunagi oli selles orus olnud mitu eraldi küla, mis pikapeale olid sulanud üheks asulaks. Asula nime järgi kandis kogu rajoon samuti Ordžonikidze nime.

Asula – rahvakeeli Gidro, sest sinna oli rajatud osaliselt vee jõul töötav elektrijaam – paiknes 700 meetri kõrgusel merepinnast. Kõrgeimad kaevanduskülad asusid 1500 meetri peal.

Peale elektrijaama tegutses Ordžonikidzes veel mitu ettevõtet ja asutust: kaevandusvalitsuse osakond, rajooni tööstuskombinaat, 3. viisaastaku nimeline artell – eestlaste kõnepruugis pätiletka –, elektrijaama puidutöökoda.

Muidugi oli ka komandantuur, miilits, julgeolek, keskkool, rajooni täitevkomitee asutused, hoiukassa, haigla, paar kauplust, elektrijaama klubi, vangilaager.

Küla taga piki oru serva voolas madal käreda vooluga Sarala jõgi. Jõe vesi oli tinahall ja lootusetult reostunud: kaevanduste kullavabriku jäätmed, mis koosnesid tolmuks purustatud kvartsi- ja elavhõbedaühendite segust, lasti kõik jõkke. Loomad, kes sattusid jõest vett jooma, lõppesid.

Asula üldilme oli mannetu. Majad enamjagu pisikesed, nii nagu üks või teine oli suutnud ja osanud endale ehitada. Suurematel ettevõtetel barakid töötajate mahutamiseks. Iga majakese ümber oli maalapp. Puid ei mingeid.

Kevaditi lumemineku ajal ja ka muidu vihmase ilmaga valitses kõigil teedel paks pehme pori, mis kleepus jalatsite külge suurte klompidena.

See-eest loodus oli ilus, kuigi karm: suvel putukad-parasiidid, talvel marutuuled, täismehe kõrguses lund ja kuni 60 miinus­kraadini langev temperatuur. Talv saabus enamasti äkki.

Siberi külm oli salalik. Et õhk on kuiv, ei põleta külmakraadid nahal nii teravalt kui Eestimaal, see-eest võtab sealne külm peast nina, kõrvad ja kõik muu, mis katmata, ilma et ise seda tunneks ja märkaks.

Iga talv nõudis inimohvreid, lumetormidesse kadunuid ja külmunuid.

Suvede suurim nuhtlus olid sääsed ja kihulased, kes ilmusid esimeste soojade öödega. Need väiksed vereimejad olid õelad ja hullemad kui ükski kiskja. Nad leidsid üles iga pilu rõivaste vahel ja ronisid kohe kallale. Polnud ime, et sealkandis kannatasid pea kõik malaaria all.

Siberis sündinud

Ants Kraut sündis Ordžonikidze asulas 19. septembril 1955. aastal Aksel ja Erna Kraudi viimase, viienda lapsena.

Enne teda oli samas sündinud õde Kai (1951). Seda siis, kui Aksel Kraut pärast viit aastat (1945–1949) Arhangelski oblastis Oneega rajoonis Kodino vangilaagris viibimist Siberisse Krasnojarski kraisse pere juurde jõudis.

Vanemad õed Marju (1942) ja Kadri (1944) ning vend Mart (1943) olid sündinud Eestis ning küüditati Siberisse 1949. aasta 25. märtsi varahommikul koos emaga.

Siberis sündinud Ants saabus Eestisse koos perega 1957. aasta jaanipäevaks. «Ma ei mäleta oma elu esimesest kahest aastast mitte midagi,» ütles ta. Ja lisas muigega: «Mind represseeriti liiga vähe, saan oma Siberi-aja eest vaid ühe aasta pensionile juurde.»

Eespool toodud kirjeldus Ordžonikidzest pärineb hoopiski Arno Susilt, Otto Tiefi valitsuse haridusministri ja vandeadvokaat Arnold Susi pojalt, kes küüditati Siberisse 20aastasena ühes vanaema, ema ja õega.

Susid jagasid Krautidega sama tapivagunit. Koos nendega olid veel riigivanem Aleksander Varma abikaasa Anna; käsitöö- ja kirjakunstiõpetaja Teodor Ussisoo koos abikaasa Selma (Aksel Kraudi onu ja tädi) ja tütar Helmaga; Olev Subbi; August ja Aliise Mandri (näitleja Heino Mandri vanemad). Kokku oli sellese vagunisse pressitud 52 inimest.

Küll oskab Ants Kraut rääkida sellest, milline nägi Lõuna-Siber ning nende pere ja veel sadade teiste küüditatute endine elupaik välja 2002. aastal. Siis võttis ta Siberi-teekonna koos vend Mardi, Heli Susi ja Viljar Pässiga (Prantsuse lütseumi endise direktori Viktor Pässi poeg – toim) ette vabatahtlikult.

Väga palju tuli Ants Kraudile ühtäkki tuttav ette. «Olin sealsest elust, neist paikadest ja toonastest tingimustest ju terve elu kuulnud, lisaks sadu ja sadu pilte näinud – ema teenis lisa pildistamisega,» põhjendas ta.

Peale selle on säilinud hulk kirju: ema Erna kirjad isale vangilaagrisse, ema kirjad sugulastele, isa laagrimärkmed ja kirjad tuttavatele.

Erna kommipaberisse peidetud kiri Akslile Kodino vangilaagrisse enne märtsiküüditamist:

«Lapsi vaadates tõmbub süda kokku, kas tõesti pean nende tripsudega kord rändama kaugele kodust võõra rahva hulka.

Kuid loodame siiski kõige paremat, kuigi praegu on lootust vähe ja keegi ei tea mis tulevik toob.

Suudlusi meilt neljalt.»

Küüditamine Tallinnast

See, mida Erna Kraut – nagu tuhanded teisedki eestimaalased – kartis, sai teoks. Märtsis 1949 tabas Eestit taas mitmepäevane küüditamise laine.

Kui 1949. aasta küüditamist seostatakse sagedasti kulakluse likvideerimisega, sest Nõukogude Liit püüdis kolhoosikorraga saada jalad alla põllumajandusele, siis Tallinnast Ülemiste jaamast pikka teekonda alustanud tapirongil oli kulaklusega vähe ühist.

«Kogu ešelon – 60 kaubavagunit pea 2400 «reisijaga» – koosnes «rahvavaenlastest»: kel oli poeg Saksa sõjaväes teeninud, kelle abikaasa või isa Eesti riigi ametnik olnud,» ütles Ants Kraut.

Erna Kraudi ainus süü oli see, et abikaasa oli saadetud vangilaagrisse: sadulsepp Aksel Kraut arreteeriti ning viidi koos isa ja vennaga vangi üksnes põhjusel, et nad olid saadetud 1944. aasta septembris vintpüssiga varustatult Saksa moonarongi valvama.

1949. aasta 25. märtsi vahistamisest teab Ants Kraut ema juttude põhjal öelda, et konvoeerijaid oli kolm: ohvitser, sõdur ja manukas.

Mehed olid inimlikud, soovitasid kaasa võtta kõik, mis vähegi mahub. Aitasid isegi kraami kottidesse toppida. Nii sattus ühte pampu nöörilt kuivamast ära toodud märg pesu (millest oli Siberis palju abi!). Siberisse rändas ka ema õe kingitud kristallvaas, mis aastaid hiljem jälle Eestisse jõudis. Samamoodi õmblusmasin.

Enne autokasti ronimist küsinud ema kottpimedas öös vaikselt Mardilt: «Kas laseme jalga?» «Ei, ei, läheme ikka auto peale,» öelnud väikemees, kelle soov oli veomasinaga sõita.

Sõit ei kestnud kaua: Nõmmelt Ülemiste kaubajaama, kus ühele kõrvalteele oli aetud neljateljelistest kaubavagunitest koosnev tapirong. Samasuguseid veomasinaid oli vagunite poole looklevas järjekorras ootamas palju.

Vagun laeti täis umbes tunniga, siis uksed suleti. Jäi oodata ärasõitu. Vedur tõmbas kolonni liikuma 7-8 paiku – väljas oli juba valge. Peagi peatus rong Arukülas. Paljudel tekkis võimalus korraks veel kohtuda neid otsima saabunud lähedastega.

Õhtu eel asus küüdirong uuesti teele, nüüd juba lõplikult. Möödusid pikad üksluised päevad: Perm, Uuralid, Novosibirsk.

Kusagil teispool Uuraleid tuli peatuses keegi vagunisse tagasi jutuga, et nägi lehma ree ees. Kui avaldati arvamust, et ehk oli ikka härg, jäi rääkija endale kindlaks: lehm mis lehm, udar all ja puha.

7. aprillil, kui jälle avati ühes jaamas vagunite uksed, anti teada: «Päral! Asjad vagunitest välja, varsti tullakse autodega järele.» Rong oli jõudnud Atšinski jaama, siit jäi Krasnojarskisse paarsada kilomeetrit.

Sõit Biriljussi rajooni Polevoi külla kestis üle kahe päeva. Algul veoautokastis, siis hobuvooris: Siberis oli alanud kevad, niigi pea olematud teed olid porised ja põhjatud, sõideti mööda põlde ja välju.

Näljapiiril kolhoosielu kestis vaid kolm kuud. Siis leidis «süsteem» kümme vagunitäit kolhoosiesimeeste viina eest «vasakule» läinud rahvavaenlast üles ja küüditapp jätkus esilagu pandud sihi – kaevanduste poole.

Erna kiri Akslile 28. juunil 1949

«Siber, Siber! Juba mõnda päeva sõidame praamiga kaunist Tšulõmi jõge pidi. Alguses ei olnud loodus nii väga ilus. Soised metsistunud kaldad. Kuid mida lähemale jõuame Atšinskile, seda kaunimaks muutub ümbrus. Ilusad kõrged kaldad ja vaheldumisi kõrged mäed, kord kase-, kord männimetsaga kaetud.

Tõesti tunned end suvitajana, kes teeb lõbusõitu. Kui ainult ei oleks siin nii kitsas ja poleks hommikust loendust. Kitsas on siin tõesti, kuna meid on siin kitsal praamil ligi 150 inimest koos suurte pakkidega. Mina olen lastega kogu aeg laeva lael lageda taeva all olnud. On vähem sääski ja pole ka nii palav. Üldse oli viimane öö ja päev vähem sääski, alguses tahtsid päris nahka pista. Kes pole ise siinsesi rajoonides olnud, see ei oska ette kujutada, millist piina võivad need väiksed elukad tekitada. Suurem osa inimesi ja lapsi on üsna kärnas /.../»

Erna kiri Akslile 13. juulil 1949 Priiskovoje kaevanduskülast

«Jaam, kus meid maha laaditi, asus väikses orus. (Paar päeva väldanud sõit viis eestlased aprillist juba tuttavast Atšinski jaamast lõuna poole Kopjovo jaama – toim) Säälses väikeses jaamas saime üsna vähe aega oodata kui juba olidki autod järgi ja jälle algas sõit. Kujutage endale ette sõitu veoautodel sada kilomeetrit mägedesse. Aina iga meetriga kõrgemale ja kõrgemale ikka taevale lähemale. Alguses olid lagedad rohelised mäed, siis aga tulid jälle metsaga ja lopsaka rohuga ning lilledega kaetud mäed. /.../ Mida kõrgemale sõitsime, seda külmemaks muutus kliima ja kehvemaks jäi taimestik. /.../

Kuigi asume Eestist mõned sajad kilomeetrid lõuna pool, on siin kliima palju külmem, kuna oleme nii kõrgel mägedes. Väljas tuleb ka suvi läbi käia paksude talveriietega. Aga noh, on siin inimesed enne meid elanud, eks elame ka meie. /.../ See ümbrus on siin rõhuv. Oleme nii pigistatud kõrgete, kõrgete mägede vahele, et nagu rõhuvad need mäed ja pilved on nii madalas nagu võiks neid käega katsuda… /.../

Aga mis siin hea on – on elektrivalgus ja ilusad tugevad majad. Oleme Polevoist sattunud täiesti teise maailma. Elekter, raadiod, keskkütted, klubi mis meenutab Tombi klubi. Suur tantsusaal, kinosaal, võimlemissaal, isegi piljardisaal.

Kaks suurt magasiini, kus on müüa kõike. Riideid, jalanõusid, majapidamistarbeid ja toiduaineid. Siin võib külma peale vaatamata elada, kui on aga raha. Kuid seda viimast on esialgu hirmus vähe. /.../ Muide, unustasin selle kõige tähtsama, et oleme nimelt kullakaevanduses ja mind määrati kulla ümbertöötlemise vabrikusse tööle. /.../ »

Erna kiri Akslile 5. augustil 1949

«Aksel kallis! Nii on siis meie osad sedakorda vahetunud. Sina sääl ja mina siin. Kuid mis teha. /.../ Kui sain sinu kirja, milles teatasid, et oled kodumaa poole teel, nutsin palju, kuna ootasin sind väga siia. (8. juulil 1949 töönormide ületamise eest 105 päeva enne tähtaega laagrist vabastatud Aksel Kraut jõudis pere juurde 1950. aasta detsembris. Paraku vangitapis läbi 11 vangla – toim)

/.../ Siinne elu on hoopis midagi muud kui kolhoosniku elu. Siin siis õpin, kuidas töötab ja elab nõukogude kaevur. Elamistingimused on siin hoopis paremad kui Polevois, kuid kliima halvem. Ja loodus sääl oli mitmekordselt ilusam. Siin on vaid mäed, mäed, mäed ja muud ei midagi.

Teenida võiks siin küllaldaselt, et oma peret toita, kui ei hooliks oma tervisest. Töötan vabrikus, kus töötatakse kulda ümber. Töö kaunis väsitav ja õhk mürgine. Kuid muidugi palju kergem ja parem kui kaevanduses, kuid tasu ka vastavalt palju väiksem. /.../ Lapsed, kui on terved, käivad lasteaias. On ka ööd seal, kuna meil on töö kolmes vahetuses ja tuleb vahel ka öösiti tööl olla. Lastest on kahju: lasteaias neile ei meeldi ja kodu ei ole. Elame siin praegu 11 hinge ühes väikses korteris, mis koosneb väiksest toast ja veel väiksemast köögist. Lapsi on siin kuus ja täiskasvanuid viis. /.../»

Erna kiri Akslile 27. septembril 1949

«Töölt tulles olen alati väsinud ja mis kõige rohkem halvab igasugu kirjutamis ja töö tahet – see on külm tuba. Pole meil kütet ja korter on külm kui sara, mis sooja ei pea. Siin vist saab lasta kontorist puid välja kirjutada, 45 rbl ruum.

Kuid senini pole meist veel keegi lasknud kirjutada. Ja siin on meeter puid kui vorst koera kaela. /.../ Kirjutasid kord, et peaasi, kui ei varastata. Jah muigasin kui seda lugesin, oleks tõesti õnn, kui ei varastataks. Kuigi oleme koos kõik eestlased nii öelda »omad inimesed«, auravad siin ära kõik toitained ja pisiasjad.

Ja kuna mina pole tõesti nii hea inimene, et seda vaikides pealt vaataksin ja muidugi kui midagi ütlen, siis olen »kuradi Kraut«. Aga noh ega sest midagi, kuidas öeldakse omad koerad kaklevad, omad koerad lepivad.

/.../ Kuid kahju on, et ka kõik minu pliiatsid on ära auranud, kirjutan praegu ühe pisikese jupiga ja ometi oli mul siia tulles viis pikka keemilist pliiatsit. Ka kirjapaberid ja laste vihikutest lehed ning isegi minu ajalehed, mis ma siin olen saanud arvatakse kõik ühiskonna varanduseks. Pean katsuma kõik luku taha panna kuigi see on alati kole tülikas ja aega viitev. Nii on lood meie koduse eluga.

Üldse on meil siin kaunis ebaõnnestunud seltskond koos. /.../ Kuid vahel on nalja ja naeru ka, nii et maja aina rõkkab käes. Siis saan jällegi härra Hoffmanni käest kiita: «On see pr. Kraut aga üks tragi inimene, käib päev otsa maa all tööl ja õhtul veel naerab ja lööb tantsugi, kui vaja on.» Aga vat just naeran, kõigi kiuste kohe naeran. Ja kui ongi vahel süda täis, siis vannun aga mitte ei virise nii nagu suurem osa inimesi armastab teha.

/.../ Kirjutad, et ärgu ma mingu maa alla tööle ega ka mürgisele tööle. Sama hästi oleks võinud keegi kuus kuud tagasi öelda, et ära sõida Siberi. Lähen nimelt sinna tööle, kuhu parajasti tarvis arvatakse olevat. Omal on siin väga vähe kaasa rääkida.

/.../ Siin (kaevanduses – toim) on mul hulga lähem tööl käia. Kui vabrikusse oli kaks kilomeetrit siis šahti on umbes viissada meetrit. Muidugi maa alla minek peale selle, kuid see on juba töö ajast. Töötame nimelt 6 tundi ja kaks tundi on ette nähtud tulekuks ja minekuks. Läheme nimelt otsejoones mäe sisse umbes poolteist kilomeetrit.

Siis läheme treppi pidi alla umbes viissada astet igavene kole kulunud ja märg puutrepp. Mõnikord aga töötame veel allpool kolmandas šahtis. See on esimese trepi otsast veel pool kilomeetrit edasi ning siis veel 170 astet trepist alla. Kuid seal on üsna kuiv ja soe. /.../ Tööks on seal all ruda – see on kivide laadimine vagonetti ning ühtlasi tuleb see vagonett ka resti peale lükata ja tühjendada. Enamasti teeme seda Mitjaga kahekesi ja üks eesti eit aitab laadida. See mutt (muuseas on ta ka minu kõige halvem korterikaaslane) on aga hirmus laisk ja Mitja looderdab ka vahel ringi ning peamine töötegija olen mina ja kuna on tükitöö, siis teeb päris hinge täis. /.../»

Erna kiri Akslile 6. jaanuaril 1950

«Täna aga pean minema postkontori kuna seal olevat mulle pakk. Kuidas ma aga paki kätte saan, ei tea. Juhtus mulle vana aasta lõpul säärane rumal lugu, et omast toast riiuli pealt auras ära väike peenrahakott koos saja rubla ja minu isikut tõendava dokumendiga.

On küll rumal lugu. On mul rahast kahju ja uue sprahvka saamisega kuna pole nüüd mitte komandanti kätte saanud, et saaks uut küsida. Ei tea ka kui hõlpsasti ta seda annabki. Oleme küll ainult omad eestlased korteris ja ükski võõras toas ei käinud, kuid siiski pead kogu aeg kõike lukutama.

Olen siin küll ainuke, kellel on peale enda veel kolm suud toita, teistel on ainult igal üks, kuid siiski peetakse mind nõnda rikkaks. Lihtsalt häbi on komandandile asjast teatada, aga midagi pole parata. /.../

Küll oli tegu sinna minekuga ja veel rohkem tulekuga. Oli nii hirmus tuisk ja torm, et maad ega ilma ei näinud ja vaevalt püsisin jalul. Õnneks sattusin sinna koos teiste eestlastega, kes aitasid mul rääkida. Ise ma veel ei oska nii palju, kui ametiasjade ajamisel tarvis on.

Uut sprahvkat aga muidugi kohe ei antud ja pakki ka ilma selleta kätte ei saanud. Järgmine päev viisin kirjaliku avalduse. Siis oli aga nii külm ja tuiskas, et külm võttis mul näo valgeks ning põlved läbi treening pükste täitsa rakku, järgmine päev olid kõik verised.. Noh siis kolmandal päeval sain lõpuks uue dokumendi. Õnneks oli selle aja peale juba Türi pakk ka siia jõudnud. /.../»

Poluvernikud Türil

Möödus ligi aasta, enne kui Aksel Kraut jõudis pere juurde Siberisse ning täitus tema suur soov tuua Erna maa alt kaevandusest ja lapsed sealt kohutavalt raskete ilmastikuoludega mäetipust inimlikemasse tingimustesse. Tal õnnestus saada saeraamitöölise koht rajoonikeskuses Ordžonikidzes.

Veel teinegi sündmus rõõmustas 1951. aastal Ernat ja Akslit: perre sündis neljas laps Kai. Neli aastat hiljem veel pesamuna Ants.

Möödusid aastad, elada kannatas. Kirjavahetus kodumaaga oli ka olemas. Asumiselt vabastamise teade saabus 25. oktoobril 1956.

Pea pool aastat kulus sealse elukorralduse kokkutõmbamiseks. Eestisse saabusid Kraudid 1957. aasta jaanipäevaks.

Erna Kraudi (sündinud Murmann, eestistatud Murre) juured olid Türi lähedal Änaris Santjaagu talus.

Kuna liiduvabariikide pealinnadesse naasta oli asumiselt saabunutele keelatud ja Tallinna-kodu oli nagunii juba asustatud idanaabritega, siis tulid Kraudid Türile. Elama asusid nad ema õe korterisse Aia tänavas.

«Mäletan hästi ema arutlemist: võtaks oma asjad ja pere ja sõidaks tagasi Siberisse,» meenutas Ants Kraut. Niivõrd tõrjuv ja halvustav oli osa kaasmaalaste suhtumine – Siberist saabusid poluvernikud.

VIKTORIINI KÜSIMUS:

Ajaloolaseks õppinud ja hobina mälumänguga tegevale Ants Kraudile meeldib teinekord laste ja lastelaste õhtuid mälumänguga sisustada.

Üks tema küsimus kõlas: «Kes on see Nobeli kirjanduspreemia laureaat, kelle käsikirju oleme enne trükis avaldamist siin, omas kodus, lugenud ning kes on ühes oma teoses ka meie perega seotud sündmusi käsitlenud? Millises teoses?»

Vastus: Aleksandr Solženitsõn ja raamat «Gulagi arhipelaag».

Solženitsõn kirjeldab seal («Gulagi arhipelaag» V-VI-VII, Tallinn, Eesti Raamat, 1990, leheküljed 324–327) 1949. aasta märtsis Tallinnast küüditatute teekonda Siberisse ning Atšinski jaamas aset leidnud vassingut, mil Biriljusski rajooni kolhooside ülemused ostsid konvoilt oma majanditesse kümme vagunitäit asumisele saadetuid, kes olid määratud tööle hoopiski Saralinski kaevandusvalitsusse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles