Hardo Pajula: närtsivad nartsissid (29)

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandusteadlane ja kolumnist Hardo Pajula.
Majandusteadlane ja kolumnist Hardo Pajula. Foto: ERIK PROZES/

Meiegi ümber õitsevaid inimnartsisse ootab varem või hiljem ees närbumine, kirjutab Edmund Burke’i Seltsi eestvedaja Hardo Pajula.

Aastal 1988 korraldatud rahvusvahelises matemaatiliste võimete testis jäid Ameerika mürsikud kaheksa riigi eakaaslaste hulgas viimaseks. Kui testis osalejatel paluti aga subjektiivselt oma sellealaseid oskusi hinnata, polnud jänkidele maailmas vastast.

Sellest võrdlemisi kõnekast faktist hoolimata järeldas kaks aastat hiljem California osariigis oma raporti esitanud spetsiaalne töörühm, et «20. sajandi lõpul on enamiku osariiki vaevavate isiklike ja ühiskondlike pahede allikas inimeste madal enesehinnang (self-esteem).»

Ettekande haridust puudutavas osas tegi töörühm kümmekond ettepanekut, mis nõudsid muuhulgas kõigilt õpetajakandidaatidelt õpilaste enesehinnangu edendamist puudutavate kursuste läbimist. Õige pea sai suhtumisest enesehinnangusse poliitiline lakmustest osariigi haridussüsteemi kõrgema ešeloni mehitamisel.

Ma ei kahtle, et hea pedagoog võib õpilaste eneseusu tõstmise või positiivse mõtlemise süstimise abil teinekord imesid korda saata. Ent kõiki pahesid ravima pidava poliitilise programmina oli see muidugi määratud läbi kukkuma nagu mis tahes teine kollektiivset sekulaarset lunastust tõotav tegevuskava. «Nende mentaalsete tippude teisel küljel [mida enesehinnangu tõstmisega võib vahel saavutada – H. P.],» kirjutas samal aastal ajakirjas Commentary ilmunud artiklis «Narkissos astub ellu» USA endine hariduse aseminister Chester E. Finn, «asub ohtlik kuristik. See algab seal, kus see, mida inimene endast mõtleb, hakkab kaotama sidet reaalsusega, kus unistusi võetakse tõsiasjade pähe, kus optimism tuleviku suhtes muutub luuludeks minevikust.»

Seda psüühikahäiret tuntakse nartsissismina, mida erialateadlased defineerivad kui omaenda tähtsuse ja saavutuste kroonilist ja ebareaalset ülehindamist. See vaimne väärastus on saanud oma nime imekaunilt noormehelt Narkissoselt, kes kreeka müüdi järgi ei suutnud oma peegelpildilt pilku rebida ja heitiski lõpuks selle kõrval hinge.

Kirjeldatud sündmustest veel kümme aastat varem oli Ameerika ajaloolane Christopher Lasch avaldanud raamatu «Nartsissismi kultuur: Ameerika elu vähenevate ootuste ajastul». Tema sõnul on kultuurilised mõõtmed omandanud nartsissism konkurentsikeskse individualismi ja selle tagajärjel oma liitvad sidemed kaotanud ühiskonna viimane staadium. «Sellega kaasnev allakäik on võimendanud individualismi loogika kõigi sõjaks kõigi vastu,» kirjutab ajaloolane.

Neomarksistina alustanud ja kultuurikonservatiivina lõpetanud Lasch märkab hästi traagiliste tagajärgedega päädinud enesega rahulolu tõstmise liikumise lähtekohti. 1960. aastate radikaalid juhtisid oma rünnaku autoritaarse perekonna, repressiivse seksuaalmoraali, tööeetika ja teiste kodanliku korra alustalade vastu, märkamata, et moodne kapitalism oli nendega juba isegi enam-vähem ühele poole saanud. «Need radikaalid ei näinud, et «autoritaarne isikutüüp» [kelle eest tuli õpilasi enesehinnangu arendamisega kaitsta – H. P.] ei ole enam majandusliku inimese prototüüp. «Majanduslik inimene on loovutanud oma koha meie aja psühholoogilisele inimesele – kodanliku individualismi lõppsaadusele,» kirjutab Lasch.

Pealispinnal pingevaba ja tolerantne, jälestab too mineviku rassilise ja etnilise puhtuse dogmasid, ent ütleb end sellega ühtlasi lahti ka igasugusest grupilojaalsusel põhinevast kindlustundest ja käsitleb kõiki teisi rivaalidena võitluses hüviste pärast, mida paternalistlik riik suvatseb oma alamatele välja jagada.

Laschi nartsissismi kultuuril on palju ühist Michel Houellebecqi elementaarosadeks pihustunud ühiskonnaga, olgugi et prantslane ei ole viimasel ajal meie ajastu juhtideoloogia valguses rääkinud mitte enam paternalistlikust, vaid maternalistlikust riigist (vt ka «Suure Kanaema saabumine», PM 19.12.16). Hilisliberaalse ideoloogia järgi on asjad kõige paremas korras, indiviidi suveräänsusel rajanev riik saavatki tekkida vaid elementaarosakestest koosnevas ühiskonnas.

Uusaja algusest pärinevas mõtteeksperimendis tuleb grupp vabu indiviide kokku, et sõlmida omavahel ühiskondlik leping ja otsustada sellega oma ühise tuleviku üle. Hobbes, Rousseau, Rawls ja teised ühiskondliku lepingu eestkõnelejad näivad uskuvat, nagu sõlmiks kõnealuse kokkuleppe tõesti üksnes vabad ratsionaalsed ilma ühegi eelneva kiindumuseta indiviidid. Ent inimühiskonnad ei ole sellised. Kõik nad on oma olemuselt eksklusiivsed ja jagavad eesõigusi üksnes sees olijatele. Privileegide helde jaotamine kõigile uutele juurdetulijatele hävitaks ühtekuuluvustunde, millest selle ühiskonna enesemääratlus sõltub.

Seega, kui grupp inimesi tuleb kokku, et otsustada oma ühise tuleviku üle – nagu see ühiskondliku lepingu teoorias toimub –, siis saavad nad seda teha ainult seetõttu, et neil juba on ühine tulevik. Teiste sõnadega, ühiskondlik leping nõuab juba liikmesolekut, nn mitmuse esimest isikut, mille juures juba eeldatakse vastastikuseid kohustusi. Edmund Burke’i ja teiste konservatiivsete mõtlejate sõnul ei ole ühiskonna ühtesiduv printsiip mitte poliitiline leping, vaid kiindumus. Elujõuline ühiskond on meie kui mitmuse esimese isiku ühine pärand, mitte praeguse põlvkonna ainuvaldus.»

«On olemas kohustuste liin, mis ühendab meid nendega, kes andsid meile selle, mis meil on, ja meie ülesanne tuleviku ees on seda liini jätkata,» sõnastab Roger Scruton ümber Burke’i kuulsa maksiimi surnute, elavate ja veel sündimata inimeste ühendusest.

Ühtesiduvat lojaalsust ja kiindumust ei saa aga luua seaduste ja valitsuse dekreetidega, neid saab ehitada vaid alt üles, näost näkku läbikäimise abil. Vabad inimesed õpivad Burke’i sõnul üksteisega läbikäimist kodus, koolis, klubides, kirikus ja teistes kodanikuühiskonna arvututes «väikestes väesalkades». Laschi ja Houellebecqi «psühholoogilistest inimestest» koosnevas atomiseerunud ühiskonnas laotub üle kõige hiiglaslik riigiaparaat – olgu see siis paternalistlik või maternalistlik –, mis kasvab omavahel kraaklevate nartsissistide konkureerivate nõuete tuules aina suuremaks ja kõikjale tungivamaks.

Vaid näiliselt lõpmatu elastsusega avaliku sektori võlavöö abil on lääneriikides seni õnnestunud luua illusioon, et kõigi eneseimetlejate kasvavad pretensioonid on põhimõtteliselt rahuldatavad. Kui see vöö kord katkeb, jäävad lilled kuivale. Erinevalt meie kaugetest taimsetest sugulastest on inimnartsisside närtsimine kärarikas ja tõenäoliselt üsna vägivaldne. Kuidas see saakski olla teisiti, kui kõik asjaosalised on kõigist teistest palju paremad?

Kommentaarid (29)
Copy
Tagasi üles