Kohvik, mis paneb einestaja unustama kodulinna tunnet

Merlin Kuld
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
End kino kõrval sisse seadnud Täiskuu kohvik tundub tänu klaasseinale väga avar.
End kino kõrval sisse seadnud Täiskuu kohvik tundub tänu klaasseinale väga avar. Foto: Marko Saarm

10. märtsil Viljandis Centrumi kino kõrval uksed avanud Täiskuu kohvik tundub lühikesest tegutsemisajast hoolimata menukas olevat, sest ka rahulikul pühapäeva õhtul olid sealsed lauad külastajatest pungil.

Ehkki Täiskuu Facebooki kontol ripub teade grillipoisi otsingust ja vihjed, et menüü alles täieneb, otsustasime reporterite Ketlin Beljaevi ja Aivar Aotähega möödunud teisipäeva lõunal sammud siiski uue toidukoha poole seada ja pakutava järele mekkida.

Ketlin oli meist ainus, kes oli varem selles kohvikus käinud. Aivarile tuli uus söögikoht üllatusena ja mina olin seda vaid kaaslaste piltidelt näinud.

Valgusküllane maast laeni akendega kohvik tekitas meis Ketliniga tunde, nagu oleksime mõnes teises linnas. Oma roll võis selles olla ka kõrval paikneval kinol, millega mul viljandlasena on ikka veel keeruline harjuda. Ketlin leidis, et võõras tunne on vahelduseks omamoodi hea.

Läbi klaasseina avaneb vaade Tallinna tänavale. «Huvitavam ikka, kui niisama sööki oodates omaette põrnitseda või kaassööjaid piielda,» leidis Aivar. «Mis saab aga siis, kui suvel jõuab kätte pilvitu kuumaperiood ja päike terve päeva Täiskuu sisemust kütab?» viskas ta küsimuse õhku.

Heledad lauad on paigutatud paraja vahega, nii et kohviku keskel on liikumiseks mõnusalt ruumi. Nii ei häiri uute klientide saabumine karvavõrdki ja laudade vahel ummikuid ei teki. Üleriiete riputamiseks jäi silma vaid üks nagi, millest võib Aivari arvates talvel väheks jääda.

Laes rippuvad omapärased sulgedega lambid tekitavad ruumis mõnusat hubasust. Kujutan ette, kui ilus võib kohvikus olla õhtuti, mil linna tuled suurte akende taga kumavad.

Valisime einestamiseks toolidega laua akna ääres, kuid võimalik on istuda ka pikema diivaniga suuremas lauas. Meile kõigile tundus, et käetugedega toolid võivad suurema kondiga inimestele pisut kitsaks jääda, kuid meie mahtusime neisse siiski kenasti.

Teenindatakse lauas. Pisut tõsine, kuid abivalmis teenindaja tõi meile menüü. Ta teatas sõbralikult, et päevapakkumisi seal kirjas ei ole ning lisaks olemasolevale pakutakse ka Caesari salatit. Valik oli veel üpriski väike, kuid peaaegu kõik pakutav pani mul neelud käima.

Aivar valis endale menüüst guljašisupi (4,50), meie Ketliniga otsustasime päevapakkumise kasuks ja tellisime lasanje (3,90). Päevapakkumise kõrvale antakse tasuta piima või keefirit. Meie Aivariga palusime kraanivett. See toodi lauda sangata kannus, kuhu oli maitseks lisatud paar sidruniviilu. Tasuta kraanivesi sai meie käest igatahes plusspunktid.

Möödus kümme minutit ja toidud toodi lauale. Lasanje tundus esmapilgul veidi üleküpsenud ja kuiv. Suurte hapukoorearmastajatena tekkis meil Ketliniga kohe selle järele soov. Toitu maitstes aga tunnistasime, et hapukoore puudumine ei olnudki suur viga, sest lasanje oli mõnusalt mahlane, liharohke ja vürtsikas. Tasakaaluks pakuti selle kõrvale värsket salatit. Ehkki taldikule pandud lasanjetükk tundus esimese hooga liiga suur, jõudsime selle siiski nahka pista. Üks parematest lasanjedest, mida seni kohvikutes söönud olen.

Aivar oli guljašši maitsnud varem ühes teises Viljandi söögikohas ja seal oli see mõnusalt krehvtine. Täiskuu versioon teravust ei pakkunud, aga sellest hoolimata oli supp igati maitsev. Ports võinuks tema arvates küll suurem olla, seda enam et taldrik oli suur ja sügav. «Supp oli mõnusalt soe, isegi pisut tuline. Leiba ei osanud ma juurde küsida ja seda ka ei pakutud,» ütles ta. Ketlin märkis, et leiba saab leti juurest endale ise tuua.

Ka esimesel külastuskorral oli Ketlin väga hea maitseelamuse saanud. Siis sõi ta sõmerat mulgiputru kõrnetega. «See oli megahea! Eriti sinna juurde serveeritud värskelt marineeritud kurk ja sibul, lisaks oli juurde pandud klaaspurgis hapukoor,» kirjeldas Ketlin.

Söök oli tema sõnul välja näinud nagu mõnes kallimas restoranis. «Naljakas oli see, et ootasin kartuliputru, aga kartulit leidus selles minimaalselt.»

Tookord oli Ketlin imestanud, et päevapakkumises olev puder maksis täpselt sama palju kui supp, 4,50. «See tundus Viljandi kohta natukene krõbe hind, samas polnud kahju maksta.»

Ehkki pelgasin alguses Täiskuusse minna vähese toitude valiku tõttu, tulin tagasi positiivse elamusega. Menüü oli küll lühike, kuid leidsin mitu meelepärast rooga, mida sealt tellida.

Kokkuvõttes leidsime, et see on väga kena ja viisakas koht. Inimesed tundsid end hästi. Parajasti köögis toimetav juhataja tuli ühte peoseltskonda isiklikult tervitama ja täitis nende pokaalid.

«Interjöör tekitab kodust tunnet ka seepärast, et põhimõtteliselt kodukohviku kogemusega Kõpu  õpetajad on tulnud ja teinud midagi suurt ja ägedat,» märkis Ketlin, kes oli kohvikust avamise eel loo kirjutanud ja teadis selle tausta.

Ainus, mida pisut ette oskasime heita, olid kohviku krõbedad hinnad ja lühike menüü, ent kuuldavasti on plaan seda täiendada. «Menüüs olevad toidud olid päris kallid. Samas üldse ei imesta, kui need on igat senti väärt,» ütles Ketlin. 

«Täiskuu menüü on väga lühike. Seda arvestades võib öelda, et pigem on tegu kohaga, kus enne või pärast kino põgusalt keha kinnitada. Klassikaline söögiasutus eeldab suuremat valikut,» leidis Aivar.

Kui mina võrdleksin Täiskuud Aida kohviku või Tallinna Solarise Vapianoga, siis Ketlinil tekkis võrdlus Fellini ja Harmooniaga. «Selline viisakas koht, kus võiks mõnus olla õhtuti istuda ja veiniklaasi taga juttu ajada,» märkis Ketlin.

HINNANG

Laudkonna viiepallisüsteemis antud hinnete keskmine.

• Interjöör 5

• Õhkkond 5

• Teenindus 4,7

• Toit 5

• Hind 3,7

• Kokku 4,7

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles