Margus Tsahkna: avatud Isamaa (7)

Margus Tsahkna
, kaitseminister (IRL)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Tsahkna.
Margus Tsahkna. Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Miks on reaktsioon ettepanekule muuta IRLi põhikirja nii valulik, küsib IRLi esimees Margus Tsahkna, ja vastab: kui erakonna sisevalimised oleksid samasugused kui riigikogu valimised – igal liikmel üks hääl –, lõhuks see ära toiduahela. Varjus tehtud diilid kaotaksid mõtte, kuna esile kerkiks ideede, unistuste võistlus. See oleks kaasaegne uuenduslik erakond, millega ei oleks võimalik manipuleerida.

Raul Rebane kirjutas 17. märtsil Postimehes targasti, et Eesti on jõudnud viimase inimpõlve suurimasse kriisi, mis väljendub suurte unistuste ja eesmärkide puudumises. Pean temaga nõustuma.

Unistamine eeldab julgust ja vabadust. Erakondadesse peaksid koonduma sarnase maailmatunnetusega inimesed, kes sõnastavad oma unistusi, suuri eesmärke, mille poole püüelda. Mille poole oma riiki ja rahvast suunata. Ja siis viiakse need ellu.

Isamaa on olnud julgete unistuste erakond. 1988. aastal loodud ERSP, mis on IRLi juurikas, julges unistada vabadusest ja iseseisvusest. Isamaa julges unistada sellest, kuidas me saaksime vabana hakkama, kuidas kaitsta oma vabadust. NATO ja Euroopa Liidu liikmesus tundus toona hullumeelne unistus, kuid praegu on see iseenesestmõistetav. Kui julgesin oma Isamaa 2.0 kõnes unistada sellest, et meid saaks rohkem, Eesti saaks suuremaks, et me ka saja aasta pärast siin eestikeelseid laulupidusid saaksime koos pidada, et meie ettevõtlus oleks globaalne, mitte odav allhankija, sain avalikult sugeda. Aga ma julgesin ja mul on selle pärast hea meel.

IRLil on rasked ajad. Ja sellepärast, et ei julgeta enam unistada ning suuri sihte seada. Tundub, et mis see siis ka ära ei ole, kirjutame mingi paberi kokku ja tellime reklaamikampaania reklaamiagentuurist peale. Küll lendab. Aga inimesed tunnevad ära, kui see ei ole naturaalne, kui see ei ole loomulik. See kiirgab välja. Poliittehnoloogiatega ei ole võimalik inimesi mitu korda lollitada. Eesti inimesed on targad.

Kui mind kaks aastat tagasi erakonna esimeheks valiti, oli järjekordne häältega manipuleerimise skandaal Pärnu kriminaalide näol täies hoos. Ma lubasin, et ma lõpetan selle ära, võtan ära võimaluse ja kiusatuse seda korrata. Pärnu kriminaalide skandaal ei olnud esimene häältega manipuleerimise skandaal. Avalikkus mäletab Peipsi kalureid, busside kaupa uute liikmete toomist suurkogule. Igal korral, kui on valitud juhtorganeid.

See võtab ära erakonna liikmete usu, et neist midagi sõltub. See võtab ära vabaduse unistada, tunda ühist vastutust ning pakkuda välja oma ideid. See on suletud süsteem, kuna kõik on juba ette otsustatud. Ei tule ka meile värskeid, ühiskonnas kaalu omavaid inimesi, kes oleks valmis panustama Eesti arengusse ja oma maailmavaate elluviimisse. Sest selleks, et saada valituks, pead kuuluma väljavalitute hulka, kellele pannakse valimisblokkide süsteem-süsteem toetuseks taha. Ja sellel on hind – annad ära oma vabaduse, oma unistuse, oma näo. See nägu läheb poliittehnoloogia kasutusse, mis hiljem vorbitakse reklaamiagentuuri abil kas munadeks, kodukuludeks või tasuta hüve lubamisse.

Eemalt vaatajale võib tunduda kummaline, miks on vaja tegeleda põhikirja muutmisega. Seda on ka minu muudatuste vastased kritiseerinud ja nimetanud mõttetuks põhikirjaliseks pusserdamiseks. Kuid miks on siis reaktsioon nii valulik? Sest see, kui erakonna sisevalimised oleksid samasugused kui riigikogu valimised, igal erakonna liikmel oleks üks hääl ja seda saaks anda ka mitte kohale tulles, vaid elektrooniliselt, lõhuks ära toiduahela. Varjus tehtud diilid kaotaksid mõtte, kuna esile kerkiks ideede, unistuste võistlus. See on avatus ja see on kaasaegne uuenduslik erakond, millega ei oleks võimalik manipuleerida.

Praegu on meil aga nii, et igal inimesel on neli häält ning valitakse kakskümmend eestseisuse liiget. Ruutjuur valitava kogu suurusest. Kui tahad saada valituks, tuleb teha diili. Ja see tapab ideede võistluse, tapab unistused. Ma ei kujuta ette, et inimesed oleksid nõus muutma näiteks riigikogu valimiste süsteemi samasuguseks.

Võib mõelda, et mis see erakonnaväliste inimeste asi on, kuidas me seal oma juhtorganeid valime. Aga on, kuna suletus tähendab, et erakond kaotab sideme oma valijatega. See usaldamatus ja tavaliikmete kaugenemine kiirgab välja, avalikkusele ning seda ei saa parandada suurte valimisplakatite või miljonilise telereklaamiga. See ei ole lihtsalt usutav. Ning seepärast öeldakse meie kohta, et me oleme erakonnana kaotanud oma näo.

Ma tahan, et IRL muutuks avatuks, kaasaegseks erakonnaks ning saaks tagasi oma näo ja koha meie poliitikas. Olen kindel, et ausa, rahvusliku ja edasipüüdliku erakonna jaoks, mis väärtustab vabadust ja vastutust, kelle poliitikutel on suured unistused ja julgus neid ellu viia, on ruumi küll.

Ükski erakond ei saa olla pelgalt poliitikute töökohtade ning toiduahela tagaja. Hirm kaotada oma koht võimupüramiidis halvab ka kõige suuremate unistustega inimese. Hirm ja unistused ei käi kokku.

Seepärast ma loodan, et laupäeval toimuv erakonna volikogu toetab minu ettepanekut muuta meie juhtorganite valimissüsteem avatuks, lihtsaks ja kõigile erakonnaliikmetele kättesaadavaks. Muudaks meie valimised samasuguseks, kui seda on riigikogu või kohalike omavalitsuste valimised. Ma tean, et see on keeruline, sest nende inimeste jaoks, kes praegu erakonda juhivad, võib see tähendada karmi konkurentsi ja toiduahela katkemist. Kuid teisiti ei saa, sest meil on vastutus Eesti ees.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles