Kuidas sariin 1939. aastal juhuslikult leiutati ja miks natsid seda kasutada ei julgenud

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Süüria sariinirünnaku vastu protestijad
Süüria sariinirünnaku vastu protestijad Foto: Pacific Press/Pacific Press/Sipa USA/Scanpix

Sel nädalal toimus Süürias Idlibi provintsis Khan Sheikhounis keemiarünnak, milles kasutati väga ohtlikku närvimürki sariini, mis mõjub juba sekunditega.

Saksa teadlaste poolt 1939. aastal juhuslikult putukamürkidega tehtud katsete ajal leiutatud sariin tuleneb keemikute Gerhard Schraderi, Otto Ambrose, Gerhard Rüdigeri ja Hans-Jürgen von der Linde nimedes leiduvatest tähtedest (Sarin), edastab Daily Mail. 

Sariini puhul on tegemist värvitu ja lõhnatu kergestilenduva vedelikuga, mille kasutamine 1993. aasta keemiarelvade konventsiooniga keelustati.

Organisatsiooni Piirideta Arstid teatel on sariin 26 korda tapvam kui tsüaniid, tekitades ohvritele oksendamise, hingamisraskused, pupillide suurenemise, lihasspasmid, tahtmatu roojamise ning tuues kiiresti surma. Vähem kui ühe minutiga lakkavad ohvri närvisüsteem ja organid töötamast, inglise keeles kasutatakse sellise olukorra kohta lühendit SLUDGE (Salivation, Lacrimation, Urination, Defecation, Gastrointestinal distress  ja Emesis).

Saksa teadlaste leiutatud sariini ei võetud siiski kasutusele, kuna teda peeti nii loomade, taimede kui inimeste jaoks liiga ohtlikuks.

Natsid andsid oma keemikutele käsu leiutada häid putukatõrje- ja taimekaitse vahendeid, kuna taheti rohkem ise vajalikke toiduaineid kasvatad ja mitte välisriikidest sisse vedada.

Keemikute meeskonda asus juhtima 33-aastane Schrader, kes kogus enda ümber teised selle aja tuntud saksa keemikud. Nad tegid katse, milles segasid fosfori tsüaniidiga, saades aine, mis tõesti tappis kõik putukad, kuid see aine tappis väga kiiresti ka ahvid, rotid ja linnud, kes ei jõudnud häältki teha.

Schrader arvas, et tema ja ta meeskond kukkus ülesandel läbi, kuna ei suutnud leiutada sobivat putukatõrjevahendit, vaid said midagi väga tapvat, mis tavakasutusse ei sobinud.

Kuid Adolf Hitler ja tema parem käsi Heinrich Himmler said kohe aru, et uut ainet saab kasutada keemiarelvana. Sõjaajaloo huviline Himmler teadis, et juba Esimese maailmasõja ajal tekkis «keemikute sõda» kui Saksa väed kasutasid 22. aprillil 1915 Ypres’is  Prantsuse sõdurite vastu kloori sisaldanud mürkgaasi, mis tekitab kopsudesse palju vedelikku ja toob kaasa lämbumise. Selle mürgise gaasi tõttu, mis nägi välja nagu rohekaskollane udu, hukkus üke 90 000 prantslase. Hiljem kasutasid sakslased ka sinepigaasi.

Teada on, et sariin on nii kloorist kui sinepigaasist palju mürgisem ja tapvam.

Saksa sõjaväe relvaamet (Waffenamt) ehitas 1940. aastal salalabori, milles teadlased töötasid kaitseülikondades ja tootsid sariini nii paju, et sellest oleks jätkunud miljonite inimeste tapmiseks.

Hitler siiski ei julgenud Teise maailmasõja ajal sariini kasutada, kuna ta nõunikud hoiatasid, et liitlastel on palju sinepigaasi, mida nad on valmis Saksamaa vastu kasutama ja natsid loobusid siis sariinirünnaku plaanist. 

Lisaks natsidele pakkus sariin huvi ka ameeriklastele ja brittidele. Ühendkuningriigis oli üle poole sajandi saladuses, mis juhtus Briti kuningliku lennuväe inseneri Ronald Maddisoniga. Nüüd on teada, et tema teadmata katsetati ta peal sariini, mis tappis ta kiiresti.

Maddisonile anti 1953. aastal kolm päeva vabaks ja talle maksti 15 šillingit, et ta osaleks ühes katses. Mees kavatses pärast katset saadud raha eest osta oma kallimale kihlasõrmuse, kuid ta ei saanud seda kunagi teha. Mees pandi suletud kambrisse, kus ta sai väga väikese koguse sariini, kuid sellest ta surmaks piisas.

Kaitseülikondades teadlased kiirustasid, et ta välja tuua ja mees viidi sõjaväehaiglasse, kus arstid ta 40 minutit hiljem surnuks tunnistasid. Briti kaitseministeerium lasi Maddisoni surnukeha uurida, et saada teada, mida sariin temaga tegi.

Nii USA kui Venemaa katsetasid sariiniga oma keemiarelvade programmi raames. Sariini kasutas ka kurikuulus Iraagi diktaator Saddam Hussein 1998. aastal Halabjas kurdide vastu. Siis hukkus kohe 5000 inimest ning veel 12 000 hilisemate komplikatsioonide tõttu.

1995. aastal toimus sariinirünnak Tokyo metroos, siis hukkus 21 inimest ja üle 5000 sai kannatada.

Parameedikud abistamas 1995. aastal Tokyo metroos sariini rünnaku tõttu kannatanuid
Parameedikud abistamas 1995. aastal Tokyo metroos sariini rünnaku tõttu kannatanuid Foto: Chiaki Tsukumo/AP/Scanpix

Tänapäeval on sariini kasutamine rahvusvahelise konventsiooniga keelatud, kuid samas on maailmas piisavalt seda ainet, et saaks rünnakuid teha. Väidetavalt on Süüria valitsusvägedel nii sariini kui teisi keemiarelvi.

Süürlased matmas nüüdses sariinirünnakus hukkunuid
Süürlased matmas nüüdses sariinirünnakus hukkunuid Foto: Fadi al-Halabi/AFP/Scanpix
Arstid abistamas Süüria sariinirünnakus kannatada saanut
Arstid abistamas Süüria sariinirünnakus kannatada saanut Foto: --AW030863/AP/Scanpix
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles