/nginx/o/2017/04/07/6528389t1h3e2b.jpg)
San Francisco Balleti esisolist Tiit Helimets, kes on üks kõrgema lennuga Tallinna balletikooli lõpetajaid, viibis põgusalt Eestis ja jõudis Kaie Kõrbi kutsel ka Tallinna balletikoolis päeva tööd teha, valmistades ette Pärdi muusikale seatud koreograafilisi duette. Helimetsa seadeid näeb rahvusvahelisel tantsupäeval , 29. aprillil Tallinna balletikooli tänavusel lõpugalal Rahvusooper Estonias.
Helimets peab praegu läbirääkimisi, et tuua võimalusel ka oma looming järgmisel aastal Eesti balleti saja aasta juubeli tähistamise märgi all Estonias lavale.
Helimets siirdus aastal 1999 tantsima Birminghami Kuninglikku Balletti, olles paar aastat töötanud rahvusooperis Estonia. Ta oli 18-aastasena balletiloos kõige noorem «Luikede järve» prints Siegfried ja jäädvustas enne kodumaalt lahkumist end eestlaste mälestustesse aastal 1998 romantilise Romeona Mai Murdmaa balletis «Romeo ja Julia». Helimetsa tookordne lavapartner Molly Smolen tantsis end Juliana ta südamesse ning on praegune päris elu abikaasa ja tütre ema.
Helimets on San Francisco Balleti esitantsija ning mõtleb lisaks tantsijakarjäärile koreograafina kätt proovima hakata nii Ameerikas kui ka Eestis.
Aastal 2011 viibis ta kodumaal Toomas Eduri kutsel nime all Tiit Helimets & Co ning esitas George Balanchine'i ja Val Caniparoli loomingut. Samal aastal esitasid vanad klassikaaslased ja lavapartnerid Estonias tema loodud moodsa tantsukeelega teose «Aeg».
Tantsuloome on Helimetsa jaoks ka kindlalt tulevikuteema.
- Milliste mälestustega seekord Eestist San Franciscosse naasete?
Tiit Helimets: Olen Eestis ja Tallinnas ainult põgusalt ja aeg on tihedalt täis planeeritud. Tallinna balletikooli lastel läksid silmad suureks, sest andsin hästi palju infot korraga kätte. Aga nad olid väga tublid ja haarasid kiiresti. Sellel numbril on koolilaste võimekust arvestades suur potentsiaal.
- Milline on teie suhe tantsimisse ja lavastamisse? Kas rõhk hakkab ühelt rohkem teisele liikuma?
Püüan lisaks tantsimisele ka lavastada. Tulevikku silmas pidades olen mõelnud, et ma ei pane nn kõiki mune ühte korvi. Ehk siis olen läbinisti kunstiinimene ja mulle meeldib nii joonistada kui koreograafiat luua, nii inimestega tööd teha kui õpetada. Et ei pane ennast kinni ainult ühe asjaga, vaid proovin kätt mitmes valdkonnas.
Sisemine krediit läheb aga ikka ekstra tantsule. See on kõige suurem armastus ja seda ma «ära ei paki».
Minu suurimaks inspiratsiooniallikaks on läbi aegade ballettmeister Mai Murdmaa looming. Olen suur Eestimaa patrioot. Sellist koreograafiat, nagu tema teeb, ei ole ma näinud mujal maailmas ja sooviksin ise oma loomingus edasi anda temale omase kehatundega ja inimese psühholoogiat. Mai teosed ei nõua ainult sammude tegemist, vaid sisemise tundega tantsimist.
-Murdmaa ise nimetab oma teoseid psühhofüüsiliseks loominguks.
Mai andis Estonias peaballettmeistri kohal omal ajal palju võimalusi noortele. Kui ta nägi seda miskit inimese sees, siis ta lükkas ta otsekohe osasse sisse. Ja talle meeldisid väga suured tunded ja nende väljendamine laval. Ta küsis kunagi minu käest, kas mul on sõbranna olemas, ja ütles siis, et ta teab ühte head tüdrukut Ameerikas ja toob ta mulle abikaasaks. Ja juhtuski nii, et minu esimene armastus ja praegune naine oli minu lava-Julia ehk Molly Smolen.
- Olete oma imagolt nn klassikaline prints. Teie repertuaaris on palju romantilisi kangelasi, nt Albrecht «Giselle’is», prints «Pähklipurejas», prints Desiré «Uinuvas kaunitaris», Siegfried, aga ka Von Rothbart «Luikede järves», Basilio «Don Quijotes», Gremin «Oneginis», prints «Väikses merineitsis».
«Giselle'i» Albrechtist ei saa kunagi küllalt. See on klassika, mis jääb terveks eluks ja muutub ajaga kogu aeg paremaks.
Kui keha veel suudab kannatada, siis on see nagu SPAsse minek. Naudid sada protsenti kogu lavastust. Selle balleti versioone on muidugi erinevaid, kuigi aluseks on Petipa koreograafia. Kõige keerulisem on minu jaoks Helgi Tomassoni San Fransisco variant. See on tehniliselt kõige raskem – alguses on palju soolosid, aga emotsionaalselt saad ise teha, mida soovid.
-Ühes intervjuus olete öelnud, et ise nõuad endalt sada, aga abikaasa Molly nõuab sada kümme protsenti. Palju olete saanud paarina tantsida?
Inglismaal Birminghami Kuninglikus Balletis olime laval kogu aeg koos. San Fransiscos näiteks tantsisime paarina «Don Quijotet». Oli näiteks selline juhus, et saime just tantsitud hooaja viimase hommikuse etenduse. Läksime restorani seda tähistama ja jõime juba šampanjat, sest raske hooaeg oli läbi, kui äkki tuli telefonikõne. Õhtuse etenduse tüdruk oli põlve välja väänanud ja meil paluti asendada. Jooksime tagasi teatrisse. Publik oli oodanud. Esimene vaatus oli poole pealt lõppenud ja teine vaatus algas 45 minutit hiljem, ja siis meiega ehk täiesti teise koosseisuga. Tuli teha nn püstolit.
-Mis on olnud teie lemmikrollid läbi aegade – keha ja olemuse järgi?
Romeo kindlasti. Olen olnud alati ideaalmõtlemisega romantik – pea pilvedes. Eriti nooremana. Minu jaoks eksisteerib ka üks Julia, temale ma mõtlen ning teen kõik tema nimel.
Kenneth MacMillani lavastatud «Romeo ja Juliat» tantsisin Inglismaal väga palju – mul oli kuus, seitse Juliat.
Mulle meeldib väga ka George Balanchine’i balletilooming – tema lihtsus, muusika tantsimine, nt eriti Igor Straviski viiulikontsert või «Teemandid». Kui koreograafias on emotsioon sees, siis see haarab. Kui on vajadus, soov midagi väljendada – siis naudin tantsimist ja vaatamist. Kui on lihtsalt liigutuse tegemine, siis see jätab külmaks.
-Millised on läbi aegade olnud suurimad väljakutsed: tantsutehniliselt, koreograafiliselt, kus olete pidanud ennast tõeliselt ületama?
Kõige põnevam oli töötada Wayne McGregoriga. Kuidas ta küll inimkeha käänab ja liigutab! 2013 lavastas ta Ameerikas «Borderlandsi» ja siis Eden/Eden.
Meil klappis koostöö väga hästi. Ta on väga filosoofilise mõtteviisiga. Näiteks, et kehal pole lõppu ega algust, vaid see on vaid vorm, mis liigub. Sain tema stiilile pihta, kord oled hunnikus maas, siis hüppad kohalt sirgelt üles ehk liikumine on ühest äärmuslikust seisundist teise. Pärast tantsimist polnud mu füüsises ainsatki kohta, mis polnud valus, aga tunne oli mõnus. Sest andsin iseendast kõik.
-Lavastasite ise Estonias 2011. aastal moodsa balleti «Aeg». Kas McGregori looming on olnud teie inspiratsiooniallikas?
Tema ja ka William Forsythe ning Mai Murdmaa on mind koreograafidena vaimustanud. «Ajas» olid nende kõikide mõjutused sees. Selle lavastusprotsess oli põnev ja kiire. Kõigepealt rääkisin koreoloogiga oma kontseptsiooni läbi ja siis mõtlesime koos, kuidas seda tantsuks arendada. Kuidas paarid reageerivad, millised on liigutused, mis sümboliseerivad teatud aja liikumise elemente. Ta kirjutas mulle isegi teksti. Proovisin oma katkise eesti keelega selle ka ära tõlkida. Kõige aluseks sai idee, et minevikust tuleb välja astuda ja tulevikku minna. Seda tuleb teha aga juba uue mõtteviisiga.
- Kas tulevikuplaanid toovad teid ka Eestisse?
Järgmisel aastal, kui Estonia balletil on 100 aasta juubel, siis on plaanis tulla. Võib-olla on lausa võimalus midagi ka lavastada, nii et läbirääkimised käivad.
Sõidan tagasi San Franciscosse, kus esietendub Liam Scarleti tumedalt ilus versioon Mary Shelley gooti romaanist «Frankenstein», kus olen seekord Frankensteini isa rollis. Järgmise aasta jooksul tuleb välja 11 esietendust, nii et saan tantsida veel paljude põnevate koreograafide käe all.
FAKTIKAST
Tiit Helimets
Sündinud 1975. aastal Viljandis
Tiit Helimets on lõpetanud Tallinna balletikooli. Ta alustas oma karjääri soolotantsijana Eesti Rahvusballetis, kus sai varsti juba esitantsijaks, tehes Eesti tantsuajalugu, tantsides 18-aastaselt Prints Siegfriedi osa «Luikede järves».
1999. aastal ühines Birminghami Kuningliku Balletiga, kus tantsis mitmeid väljapaistvaid rolle. San Francisco Balletiga ühines esitantsijana aastal 2005.