Mihhail Lotman: järgmises valitsuses on Keskerakond juba ilma IRLita

Võimuparteide juhid Jevgeni Ossinovski (SDE), peaminister Jüri Ratas (Keskerakond) ja Margus Tsahkna (IRL) valitsuse pressikonverentsil. Foto: Liis Treimann

Mihhail Lotman (IRL) kirjutab oma blogis, et erakond peab tegema julge sammu, isegi kui see viib parlamentaarse kriisi ja erakorraliste valimisteni.

Ehkki volikogu alguses lepiti kokku, et informatsiooni sellest ajakirjandusele annab istungi juhataja, hakkasid nimelt selle initsiatiivi eestvedajad saatma sotsiaalmeediasse ja meediasse sõnumeid, mis paraku asja oluliselt moonutavad. Pean siin silmas ennekõike Margus Tsahkna ja Marko Mihkelsoni sõnavõtte. 

Kõigepealt pean vajalikuks selgitada, et minu meelest on mõlema puhul tegu andekate poliitikutega. Eriti puudutab see Marko Mihkelsoni, keda ma olen alati toetanud ja olin ka üks nendest, kes esitas ta aseesimehe kohale. Seda kummalisem oli mul lugeda tema kibestunud postitust, tahtmata samas uskuda neid kuulujutte, mille järgi olevat ta juba ühe jalaga Reformierakonnas.

Mis aga puudutab Margust, siis kõigepealt ma tahaksin teda kaitsta, kuna ma ei jaga tänases (laupäevases - toim.) lehes avaldatud Peeter Laursoni arvamust-üleskutset, et erakonna esimees ja minister ei saa olla ilma kõrghariduseta. Ma olen igasuguste kvootide ja poliitiliste tsensuste vastane, tuleb lähtuda konkreetse inimese omadustest. Muidugi on see, et inimene suudab kas või bakalaureusetasemel ülikooli lõpetada, samuti teatud näitaja.

Kuid mitte seepärast ei hakanud ma seda postitust kirjutama, vaid selle valeinformatsiooni pärast, mida on väljastatud ja mis jäi kõlama ka televisioonis. Nimelt et erakonna esimees tahtis läbi viia progressiivse reformi, mida stagneeruv volikogu ei lasknud läbi. Seepärast ei saavat Margus Tsahkna ka jätkata erakonna esimehe positsioonis ja see olevat ka erakonna ebapopulaarsuse põhjus. Kõigepealt tahan öelda, et mitte ükski volikogus arutatud küsimus ei olnud põhimõttelise tähendusega. 

Tuliselt vaieldi tehniliste detailide üle, kuid ka tehnilistel detailidel on tähtsust. Mida siis sisaldasid Margus Tsahkna ettepanekud. Neist põhiline seisnes selles, et juhtorganite valikul peaks igal erakonnaliikmel olema suurkogul üks hääl, aga mitte neli nagu praegu. Nii väidetavalt valitakse ka riigikogu. 

See on vale. Riigikogu valitakse mitte ühe üleriigilise nimekirja alusel, vaid valimisringkondades, mis tagab selle, et Eesti erinevad piirkonnad on Riigikogus esindatud. Mul pole midagi põhimõtte «üks inimene, üks hääl» vastu, kuid sellisel juhul peab erakonna juhtorganeid valima piirkondades.

Ma toetan põhimõtet «üks inimene, üks hääl», kuid ma ei toeta seda, et juhtorganites oleksid esindatud peamiselt suurlinnade, ennekõike Tallinna liikmed, eriti arvestades, et Tallinnas on IRLi reiting vaid ca kaks protsenti. Vastupidi, arvan, et erakonna probleem on rohujuure tasemelt eraldumises ja demokraatlikud reformid - juhul kui neid on vaja - peavad liikuma vastupidises suunas, mitte tsentraliseerimise ja bürokratiseerimise suunas, vaid tagasi rohujuuretasandile, nii nagu ühele rahvaerakonnale sobilik oleks. Mina tahan erakonda näha läbipaistva ja demokraatliku organismina, mitte stagneeruva struktuurina, kus on võim konsolideeritud väikese ja suletud grupi kätte. 

Teine ettepanek (see sai volikogus toetuse) on minu meelest samuti problemaatiline. Nimelt siiamaani valis nii erakonna esimeest kui aseesimehi suurkogu, st kõik erakonnaliikmed. Margus Tsahkna ettepanek oli, et valitud esimees nimetab endale ise aseesimehed. Põhimõtteliselt poleks ka selle vastu mul midagi, aga seda vaid juhul, kui esimeeste kandidaadid esitaksid oma aseesimeeste kandidaadid enne valimisi, nii et suurkogu ja kõik erakonnaliikmed teaksid, millist meeskonda nad valivad. Marguse ettepanek aga tähendaks, et valitakse esimees, kellel on kotis mitte üks, vaid koguni kolm põrsast. Ma ei näe siin erilist demokraatiat ja modernsust. 

​Kuid nagu öeldud, erakonna probleemid on vaid minimaalselt seotud selliste tehniliste küsimustega. Loodan, et ma eksin, kuid mulle tundub, et väike seltskond tahab kunstlikult nende asjade ümber tekitada lisapingeid.

Olen juba pikemat aega olnud mures erakonna sisedemokraatia pärast. Mulle ei istunud juba Mart Laari stiil ja seepärast ei kandideerinud ma enam ei erakonna eestseisusesse ega volikogusse. Mart Laar tegi otsuseid, millest ei olnud teadlik mitte üksnes eestseisus, aga ka erakonna aseesimehed. Ma ei tea, kus tagatoas või loožis ta nõu pidas, kuid Mardi otsused olid enamasti õiged ning Mardi visioon, teovõime ja energia kaalusid tema negatiivsed omadused üles. Tundub, et Margus on üle võtnud Mardi juhtimisstiili, omamata tema tugevaid külgi. Tema juhtimine on nõrk, tema visioonid on hambutud. Programmiline Isamaa 2.0, mis tipneb lubadusega korraldada 250 aasta pärast laulupidu, on sisult selline, et seda on isegi piinlik arutada.

IRL on mitmes mõttes praegu lahkteel. On arutatud, kas meie probleemid tulevad sellest, et oleme liiga vanamoodsad, või vastupidi, ei ole piisavalt konservatiivsed. Ma arvan, et põhiline probleem ei ole isegi mitte niivõrd teguviisis, ehkki selles ka, vaid sihtide ähmasuses. Mitte üksnes kõrvalseisjad, aga palju erakonna liikmed ei saa enam hästi aru, mis asja me ajame.

​Ma olen endiselt veendunud, et Keskerakonnaga valitsusse minek oli suur viga. Seda viga tuleb tunnistada ja see parandada. Asi ei ole mitte üksnes selles, et me vajame erakonnale uut juhti, vaid ka selles, et me peame tegema julge sammu, ja juhul kui see viib parlamentaarse kriisi ja erakorraliste valimisteni, olgu siis erakorralised valimised. See, mida me tegime, on Keskerakonna toomine riigijuhtimise juurde ning ei pea olema prohvet, ennustamaks, et järgmises valitsuses on Keskerakond juba ilma IRLita. IRLi on aastaid süüdistatud (enamasti ebaõiglaselt, kuid paraku osalt ka õigustatult), et oleme Reformierakonna puudlid. Sellest staatusest tuli vabaneda, kuid selle hind ei peaks olema Keskerakonna jalamatiks muutumine.