“Suur maailmateater” pole ainuüksi suur, vaid ka huvitav

Rakvere Kolmainu kirikus mängitav “Suur maailmateater” oli 2010. aasta üks tavalisemaid, tavapäratumaid, lihtsamaid ja keerulisemaid teatrielamusi.

Maarika Mesipuu kehastamas enesekindlat ja hepikut Ilu, kel hingepõhjas lebamas siiski kahtlus, kas pole äkki maailmas midagi, midagi, mille kõrval tema tähtsusetu näib. Kaido Veski mehena, kes peab käega ja silmaga kombatavat elu ainumaks väärtuseks ning kelle vilav pilk ühtäkki taipamas on (ja enese eest ikka veel meeleheitlikult peitmas), et kõik see on koide ja rooste söögikraam. Põllumees, Heini Reimani virisev jonnijuurikas siin Maa peal, rõõmust joobuv Taevariigis.

Margus Grosnõi kehastatud Maailm (pöidlad pihku, et see roll Grosnõil mania grandiosa’t ei põhjustaks). Maailma hii­gelpikad monoloogid, kuhu mahub kõik, mis inimesi puudutab, ühendab, vintsutab, õnnestab, juhib, eksitab ... Kadri Mägi ­vankumatu Kasinus, kellele sisekahtlused tundmata, kes meeleliste kiusatuste võlu ja valu isegi aimata ei oska, rumaluke selline.

&

Kõik nimetatud on osalised Rakvere Kolmainu kirikus mängitavas etenduses, mil nimeks “Suur maailmateater”, autoriks hispaania suurvaim Calderon. Etendusest, mis seni miskipärast väärilist äramärkimist ja kajaloodimist pole leidnud, ent kujutab endast ühte 2010. aasta üllatavamat ja tähendusrikkamat teatrisündmust.

Jõuline väide. Millega põhjendatud? Tegemist on ju (põhiliselt) asjaarmastajate mängitud tükiga, lavastaja peas ei kasva juuste asemel loorberipärg, autoril on nimi, mis meelde ei kipu jääma. Ja see õudustäratavalt pikk ja tihe värss, mis tegelaste suust voolab. Äääh!!

“Pildiks saanud jutlus,” mainib Sirp. “Tore, et toredad inimesed kokku tulid ja millegi huvitavaga tegelevad ja seda teistele näitavad, aga teatrielamus see küll pole,” umbes nii väidab üks röntgenpilguga teatraal.

&&

“Suure maailmateatri” vastuvõtu teevadki keerukaks tema silmanähtavad voorused. Nagu ikka, kõik sõltub annusest (parajalt - ravim, liiga palju - mürk). Mainigem siinkohal mõnda silmatorkavamat.

Esiteks sõnamõnu. Võrreldav “Fausti” või “Jevgeni Onegini” või Shaw teosega “Ta­gasi Metuusala juurde”. Tõstke käsi, kes nen­de nimede ja teoste peale spontaanselt vai­mus­tushüüdeid ja kõrvulukustavaid rõõmurõkkeid kuuldavale laseb. Millest see vaikus?

Kas tänapäevane publikum on kaotanud oskuse vastu võtta tähendusrikast tekstimerd. Vastus on teada niigi. (Ja seda tänuväärsem etendus on. Aga kes kõiki tähenduskihte tabada tahab, võtku raamat raamatukogust kaasa.)

Teiseks ajalooline. Lääne-Euroopa teatri algusaegade nägemine oma ihusilmaga. Selles suhtes töötab etendus kui ajamasin. Esimese kolmandiku peal, kui tegelased ja suhted selgeks mängitud, võetakse kohad sisse kirikurõdul. Jäädakse sinna liikumatult seisma. Pealtvaataja jaoks on tunne umbes sama kui seista mõne keskaegse katedraali ees, kael kõveras, ja silmitseda selle fassaadi ehtivaid kujusid. Ühtäkki toimub ime, teatriime. Kujud liigahtavad, hakkavad elama. Maagia. Ja räägime ka teraapiast.

&&&

“Mul on praegu keerulised ajad. See tükk aitab mul nendega hakkama saada,” lausub Margus Grosnõi pääle järjekordset etendust. Kusagilt hämaratest ajusoppidest ronib mäluekraanile fakt, vulgaarsotsioloogiline vist, aga omamoodi ilus.

Et kui kusagil geograafilises punktis moodustavad kaks protsenti elanikkonnast mungad-nunnad ja vaimulikud, kes ümberkaudsete inimeste parema käekäigu eest palvetavad, siis muutub selle geograafilise punkti elukvaliteet märgatavalt.

Millest võiks teha üleskutse sotsiaalseks eksperimendiks. Et eraldada nii suur summa, et 20 protsenti Rakvere (või miks mitte Virumaa) elanikkonnast seda tükki vaatama korraldada, ja siis mõõta, kas kuritegevus on langenud, elatustase tõusnud, inimeste rõõmsameelsus suurenenud. (Seda välja selgitada aitaks ajaleheküsitlus).

“...”

“See minu roll ja see probleem, see on ju nii aktuaalne tänapäeval, ükskõik kuhu sa ka ei vaataks,” ütleb Maarika Mesipuu.

Kaido Veski: “Hakkasin äkki aru saama, et ei ole vaja kogu aeg keeruliste mõtetega oma pead vaevata. Tähtsad valikud on tegelikult väga lihtsad. Ja üle mõistuse, kuidas Calderon on suutnud tunni ja veerandi sisse mahutada kogu maailma ajaloo.”

Lavastaja Tiit Alte: “Iga inimene peaks mõtlema nende teemade - elu ja surm - üle järele. Enamasti sunnib meid selleks elu ise. Teater võib seda samuti teha.”