/nginx/o/2014/10/09/3416457t1h7f81.jpg)
Teepõõsa kääritatud ja kuivatatud lehepungadest, võrsetest ja lehtedest saadud jooki tunneb inimkond üle 5000 aasta. Algselt kasutati Hiinas teed ravivahendina ja toidulisandina. Märksa hiljem hakati valmistama meie mõistes teed kui jooki.
Kust tuleb teejoomise komme?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väga hea aroom ja mitmekesine maitsebukett on teest teinud maailma ühe populaarseima joogi. See kustutab janu, soojendab ja pakub võimalusi tseremooniateks ja rituaalideks. Sõltuvalt valmistusviisist võib see olla ergutav või rahustav.
Teepõõsalt nopitakse eelistatult ära kõige ülemised võrsed, mis koosnevad kahest-kolmest lehest ja puhkemata pungadest. Tipulehtedes on tee toimeainete sisaldus alumiste lehtedega võrreldes suurem. Parima kvaliteedi annabki õrn võrsetipp (niinimetatud pekolatv). Pekoladvas on ka vähem parkaineid kui allpoolsetes lehtedes.
Mida poes teepakilt lugeda?
Mida võiks teada, kui ostate teematerjali poest, kus valik on tohutu suur? Kindlasti järgmist, et kulutatud raha läheks täie ette. Nimelt, puisteteed võiks teelehtede kvaliteedi alusel tinglikult jagada vähemalt nelja klassikalisse põhiklassi. Need kõik on tippkvaliteediga teed.
Parima kvaliteediga teed kuuluvad Flowery Broken Orange Pekoe (FBOP) rühma. Teise, ainult pisut väiksema väärtusega rühma moodustavad Broken Orange Pekoe (BOP) teed. Kolmandasse kvaliteediklassi kuuluvad Broken Pekoe (BP) teed. Kõik need teed sisaldavad rohkem või vähem pekolatvu. Viimasesse kvaliteedirühma kuulub Broken Tea (BT). Rõhutagem veel kord, et kõik need klassid/rühmad on niinimetatud eliitteed, see tähendab, et nende materjal on tavaliste teede omast kvaliteetsem.
Kuidas teed töödeldakse?
Nüüd lühidalt teepõõsa materjalist saadud põhilistest teedest. Kõige rohkem teatakse-tuntakse kas musta või rohelist teed.
Musta tee töötlemisel on viis põhietappi. Kõigepealt närtsitatakse vastkorjatud teelehti kuivatusrestidel mitu tundi. Lehed kaotavad seejuures ligikaudu poole oma veesisaldusest, jäävad aga pehmeks, elastseks ega murdu. Siis teelehti rullitakse, et neist väljuks kudedesse ja rakkudesse jäänud vedelik. Hapnik oksüdeerib vedelikus olevad ühendid ja lehepinnad tumenevad.
Järgneb lehtede kääritamine. Mida kauem see kestab, seda mustemaks tee muutub ja seda vähem jääb sellesse parkaineid. Kääritamine lõpetatakse, kui teelehed on kirka värvusega. Siis need kuivatatakse (peatab käärimise) umbes saja kraadi juures, mis langetab niiskuse teelehtedes paari protsendini ja teelehed on kergesti murduvad.
Järgneb teelehtede sõelumine suuruse järgi. Teelehtede suuremaid osi kasutatakse lahtise tee tootmiseks, peenemad leheosad ja pudemed kõlbavad pakitee valmistamiseks.
