Muinsuskaitse selgitab: miks ei tohi mälestise juures naljalt ehitada ja maad üles kaevata?

Foto: Valdo Ots / Sakala

Muinsuskaitseameti avalike suhete spetsialist Madle Lippus selgitab, miks peab mälestisi hoidma ja miks võib see aeg-ajalt maaomanikule mõnevõrra rohkem kohustusi kaasa tuua.

 

Kui kellegi kinnistult on leitud suure muinsuskaitselise väärtusega paik, nagu näiteks kiviaja asulakoht, siis miks on seal ameti kirjaliku loata keelatud näiteks ehitamine, kinnistupiiride muutmine, haljastus-, raie-, kaeve- ja maaparandustööd, mullatööd ja maaharimine ja teede rajamine? Peale selle on enne ehitus- ja kaevetöid nõutud arheoloogiliste uuringute läbiviimine tööde tellija kulul.

Arheoloogiapärandi säilimist ohustavad peamiselt kõikvõimalikud mulla- ja kaevetööd, mistõttu ongi nende tööde tegemine mälestisel või selle kaitsevööndis reguleeritud muinsuskaitseseaduses loa võtmise kohustusega.

Aastasadu või isegi tuhandeid maapõues olnud asjad on meie jaoks oluline infoallikas piirkonna ajaloo uurimiseks ning sellele tuleb läheneda nii, et me lihtsalt teadmatusest midagi ära ei hävitaks. Arheoloogiliste leidude puhul ei ole oluline mitte ainult konkreetne leid (ese, selle katke), vaid rohkem nende kontekst - teisisõnu leidude paiknemine maastikul.

Leidude ja nende paiknemist uurides saab välja selgitada, mida inimene selles paigas varem teinud on. Näiteks võib mingi koht maastikul olla kunagine laagripaik, taluase; teisalt on tegemist matmispaigaga või püha kohaga, või teega, põlluga, rauatöökohaga jne. Muistiseid on võimalik uurida ainult siis, kui kõik pinnasekihid on maastikul alles sellisena nagu nad toonasest inimesest maha jäid.

Muinsuskaitseseaduses olevad piirangud on Euroopas riikide tasandil kokku lepitud ning konventsioonides kirjas ehk siis sarnased piirangu kehtivad kõigis Euroopa riikides. Siinkohal rõhutame veel kord, et seal, kus see vähegi võimalik, on ala senist maakasutust võimalik jätkata - kui kuskil on juba aastakümneid olnud peenar - võib selle harimist rahulikult jätkata. Luba tuleb taotleda uute, maastikku ja pinnasekihtide lasumist mõjutavate tegevuste puhul.

Uute plaanitud tegevuste jaoks on vaja muinsuskaitse luba ning loa tingimustest sõltub täpsemalt see, mida alal teha tuleks, näiteks kas enne millegi uue rajamist on vaja läbi viia arheoloogilised uuringud. Juhul kui tegemist on vana hoonega, mille elutingimusi soovitakse parandada, näiteks ehitada kanalisatsiooni, siis saab omanik taotleda toetust vajalikeks arheoloogilisteks uuringuteks. Uusarenduste puhul riik arheoloogilisi uuringuid ei kompenseeri, sest riik peab pigem tagama arheoloogiapärandi säilitamist selle algsel kohal, mitte soodustama väärtuslike ajalooliste kihtide lõplikku ära kaevamist.

Kirjas maaomanikule teatas muinsuskaitseamet, et eraõiguslik isik, kelle kinnisasjal mälestis asub, peab tagama igaühe vaba läbipääsu mälestiseni päikesetõusust loojanguni. Miks peab igaühele olema tagatud ligipääs?

Juhul kui tegemist on õuealaga ehk teisisõnu inimese koduga, siis ei kohusta seadus sinna küll kedagi niisama laskma, õuealale võib minna ainult kokkuleppel omanikuga ning talle sobival ajal.

Õuealast väljapoole jäävate mälestiste puhul tuleb tõepoolest omanikul tagada mälestistele juurdepääs, sest tegemist on enamasti ju ka vaatamisväärsuste ja piirkonnale oluliste objektidega - kuna pärand on mõeldud kõigile inimestele uudistamiseks ja nautimiseks, siis seetõttu ka seaduse kohaselt neile juurdepääs päikese tõusust loojanguni tuleb tagada.

Samas pole maapõues peidus olevad arheoloogiaobjektid tavaturistile mingid erilised lemmikud ehk omanikud ei pea väga kartma, et pärast mälestiseks tunnistamist hakkab käima kümneid külastajaid.

Millised on sellistel juhtudel, kus omanik ei ole kohe nõus antud tingimustega, võimalused kompromissi leidmiseks? 

Aastatuhandeid tagasi elanud ja tegutsenud inimesed jätsid oma tegevusest jälje maastikule, küsimata, kelle omand mingi konkreetne maatükk hakkab tulevikus olema - see on tõsiasi, millega tuleb lihtsalt kõigil osapooltel leppida.

Loomulikult kitsendusi ja leevendusi seades püüame maksimaalselt koos omanikuga leida lahendused, mis lasevad omanikul tema oma maal talle meelepärasel moel tegutseda, kuid samas on ka arheoloogilised väärtused säilinud. Püüame igati omanikele selgitada, miks see ala on siiski laiemas mõttes tähenduslik ning vajab kaitset. Põhimõtteliselt on võimalik ala kaitse alla võtta ka ilma omaniku nõusolekuta, kuid me väga proovime selliseid olukordi vältida.