Piiri tagant pärit ohud nõuavad piirivalve taastamist iseseisva sõjaväelise organisatsioonina, kirjutavad Tartu Ülikooli professor Jüri Saar (VE) ja kunagise piirivalveameti juht Tarmo Kõuts (VE).
Jüri Saar ja Tarmo Kõuts: Eesti kohus on taastada sõjaväeline piirivalve (29)
13. aprill 2017, 19:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga (EL) 2004. aastal kulgeb meie idapiiri mööda ka ELi ja Venemaa vaheline piir ning alates Eesti ühinemisest Schengeni piirkonnaga 2007. aastast vastutab Eesti selle eest, kes ja kuidas sisenevad seaduslikult ühenduse sisepiirideta alale. Pärast Eesti liitumist NATOga samuti 2004. aastal on Eesti ja Vene vaheline piir kahte suurt sõjalist jõudu eraldavaks piiriks ja samas ka nende kokkupuutepunktiks.
Piirivalves võib rääkida kahest erinevast mudelist ̶ militaar- ja tsiviilmudelist. Seaduspärasus on, et rahulikel arenguperioodidel tooni andvad patsifistlikud ideed viivad tsiviilteenistuste osatähtsuse kasvule. Ja vastupidi, kui rahvusvahelises suhetes kasvavad pinged, hakkavad üha suuremat rolli mängima militaarpõhimõtetel üles ehitatud riigistruktuurid.
Euroopa ja ka Eesti liikusid viimased aastakümned kiiresti tsiviilmudeli suunas. Maailmas ja Läänemere piirkonnas valitseb täna aga täielikult uus julgeolekupoliitiline olukord, mis on seotud eelkõige islamimaailmast pärit inimeste kontrollimatu sisenemisega Euroopasse ja Venemaa ettearvamatu käitumisega.
Näiteks ELi lõunapiiril nähti rahumeelse laienemise raames ette suuremate ja tihedamate sidemete loomist Türgiga kuni sinnamaani välja, et see riik võetakse vastu ühenduse täisliikmeks. Olukord muutus järsult 2015. aasta suvel, mil leidis aset kontrollimatu rahvastikuränne üle ELi lõunapiiri. Ühe aasta jooksul sisenes sel viisil ühenduse territooriumile circa miljon identifitseerimata isikut.
Seoses uue julgeolekusituatsiooniga vaadati eelmisel aastal üle ELi piirivalvekontseptsioon. Eesmärgiks seati Euroopa piirivalve väljakujundamine. Eelmise aasta septembris võeti vastu ELi määrus 2016/1624, millega loodi autonoomne ELi piiri- ja rannavalve amet Frontex.
Selle koosseisu hakkavad kuuluma ELi piiri- ja rannavalve teenistus (endine Frontex) ning liikmesriikide piirihalduse eest vastutavad riiklikud ametiasutused. Kui varasem Frontex tegeles üksnes ELi tasemel riikide piirikaitseliste tegevuste üldise koordineerimisega, siis nüüd muudeti Frontex ELi tasemel tsentraliseeritud ametiks, mille kiirreageerimisüksuses on 1500 meest.
Hävitav «reform»
Eesti sõjaväeliselt korraldatud piirivalveamet kasvas ja arenes tõhusalt toimivaks organisatsiooniks, mis vastas kõigile ELi ja Schengeni leppega ühinemisel Eestile esitatud nõuetele. Eesti edukas ühinemine Schengeni viisaruumiga toimus 21. detsembril 2007 just tänu meie piirivalves valitsenud heale töökorraldusele ja efektiivsusele. Piirivalve väljaviimine kaitseväeteenistuse seaduse alt leidis aset 1. juulil 2007, mis on väga küsitav samm. Kõige suurema jälje on jätnud Eesti piirivalvele aga selle ühendamine politseiga. Praegusel kujul alustas politsei- ja piirivalveamet (PPA) tööd 1. jaanuaril 2010 ja sellest ajast korraldab piirivalve tööd PPA piirivalveosakond.
Meie piirivalve reorganiseerimisega leidis aset kogu Eesti piirikaitse liikumine kaasaja julgeolekuolukorra nõuetele vastupidises suunas. Kuigi räägiti palju võimekuste liitmisest, tähendas reform tegelikkuses iseseisva riigipiiri valvamisega tegeleva teenistuse viimist uue ühendameti osakonnaks. Kahjuks on edaspidi toimunud Eesti piirivalve võimekuse seiskumine ja tagasiminek.
Eesti praegune piirivalve korraldus, mil peamiseks tegevuseks on piiril valitseva olukorra vaatlemine ja ohtude hindamine, võib toimida küll rahuajal, ent kriisi kõrgemates astmetes lakkab see kindlasti toimimast. Varasem kordonite süsteem on raskelt kokkuviidav nelja politseiprefektuuri struktuuriga. Kui peaks kujunema olukord, mil massiline kodanikuallumatus ja ähvardus idapiiri suunalt leiavad aset üheaegselt, satub PPA kohe silmitsi küsimusega, kuhu tuleks korrakaitseline ressurss operatiivselt suunata. Politseiasutuse loogika järgi on prioriteetne valdkond ju sisekaitse, mistõttu piiriülestele ohtudele reageerimise võimekus paratamatult väheneb.
Piirivalvurite koolitus on tänaseks viidud täielikult politseikoolituse alla ja piirivalvurite koolitussüsteemi erinõuetega arvestamine on aasta aastalt langenud. Sisekaitseakadeemia reformimise ja Narva viimise kavad ähvardavad anda niigi räsitud piirivalvurite koolitamise süsteemile lõpliku hoobi.
Eesti kohustus
On väga küsitav, kas Eesti piirivalve suudab praguses olukorras täita neid nõudeid, mida meile esitab uus arusaam ELi välispiiri kontrollimisest. Praegune olukord ei vasta ka organisatsiooniliselt ELi uuenenud Frontexi nõuetele. PPA ei saa politseiasutusena kuuluda tervikuna Euroopa piiri ja rannavalve teenistuse koosseisu. Seda ei võimalda ka PPA piirihalduse büroo õiguslik seisund. Pealegi, ELi uue loodud piiriteenistuse nimetuses sisaldub ka rannikukaitse, aga Eestis tuleb alles alustada selle võimekuse loomisega.
Meie piirivalve reformimine PPA loomise käigus kannab praeguseks lõppenud ajastu vaimu ega ole sisuliselt valmis uute ohtude tõrjumiseks. Koostöövõimekus kaitseväe ja Kaitseliiduga on seoses PPA moodustamisega sisuliselt olematu. Üheks probleemide puntraks kujuneb piirivalve ja luureametkondade vajalikul tasemel koostöö korraldamine. Tegevus eriti seire alal eeldab väga tihedat teabealast koostööd ka NATO liitlastega. Politsei kui tsiviilteenistus ei saa olla niivõrd tihedas koostöös teiste riikide militaarstruktuuridega militaarteabe alal. Politseiluure ja politseiline koostöö teiste riikide politseiliste ametkondadega on hoopis teise loogikaga tegevus.
Piirikaitseteenistus peaks olema valmis esimesena reageerima piiri suunalt pärit ohtudele, sealhulgas massilisele piiriületuse, hübriidohule (nn rohelised mehikesed) ja suutma minna sõjalise konflikti korral esmase kaitseliinina otsesesse lahingutegevusse.
Eestis tuleb taasluua iseseisev piirivalveteenistus kui Euroopa piirivalve ja rannikukaitse agentuuri juhtimise alla kuuluv riigikaitseline struktuur. See struktuur peaks olema siseministeeriumi, mitte politseiameti haldusalas, kuid peab samas olema sõjaväeline valitsusasutus. Mobilisatsiooni ja sõjaolukorra korral muutuks see asutus automaatselt osaks Eesti kaitseväest. Luua selline asutus vastavuses ELi nõuetele on meie kui ELi liikmesriigi otsene kohustus. Me ei saa liikuda muule Euroopale vastupidises suunas.