Mis motiveerib lapsi muinasjutte kirjutama?

Krista Kumberg
, Lastekirjanduse uurija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva eel üle teenetemärgid 113 inimesele. Kersti Kaljulaid ja laste omaloominguvõistluse «Steni muinasjutuvõistlus» korraldaja Ann Roos.
President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva eel üle teenetemärgid 113 inimesele. Kersti Kaljulaid ja laste omaloominguvõistluse «Steni muinasjutuvõistlus» korraldaja Ann Roos. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/PM/SCANPIX BALTICS

Sten Roosi muinasjutuvõistlus tähistab laste- ja noortekultuuri aastal 25. sünnipäeva. Ann ja Ants Roosi postkasti laekus 256 muinasjuttu Eestimaa eri nurkadest. Auhinnaväärilisi sõeluti nende seast välja 44.

Kirjandushuvilisi lapsi motiveerib võistlus kirjutama ja katsetama, kui hästi nende Pegasuse tiivad kannavad. Mis motiveerib korraldajaid? Rooside eesmärk on anda just sellistele lastele väljund ja võimalus silma paista, hoida ning edendada sedakaudu ilusas eesti keeles kirjutamise oskust ja sõnaseadmismõnu. Roosid pälvisid tänavu oma sihikindla tegevuse eest Eesti presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Laste looming on ühtaegu traditsioone hoidev ja uudne. Kirjutatakse palju loomalugusid ja tavapärase ülesehitusega imemuinasjutte. Teemade osas aga erineb iga aasta saak eelmise omast. Näiteks sel korral oli väga vähe tuntud muinasjuttude paroodiaid-teisendusi-edasiarendusi, mis olid palju aastaid trendikad (ja võidukad). Aga huumorist, ka mustast huumorist, kantud lugusid oli vaatamata sellele rohkesti. Kiusamine ei ole enam nii palju teemaks kui varasemalt. On ilmunud uus nuhtlusalune – nutitehnika. Juba teist aastat saab tublisti sarjata!

Eelmisele võistlusele saadeti pagulasteemat käsitlevaid muinasjutte, seekordsele märksa vähem. Jõulumekiliste muinaslugude puhul võis tõdeda, et paljudes taunitakse kingiküllust ja igatsetakse vanematega koos veedetava aja järele. Märkimisväärselt mitu printsessi soovis ise riiki valitseda ja jooksutas printse niisama mööda ilma ringi. Et jalust ära saaks, ma pakun. Või soovis printsess tegeleda looduse ja heategevusega, mitte printsessiks olemisega. Tublid lugejad olid nad, muuseas, ka!

Alati teeb rõõmu, kui laps on inspiratsiooni saanud eesti folkloorist. Andrus Pajumägi «Kratiga sõbraks» nimitegelane räägib kerge vene aktsendiga ja aitab poisil õppida. Jan-Erich Sarapuu tegelasel nii hästi ei lähe. Ta sõlmib vanatühjaga lepingu, et too talle koolis head hinded tagaks. Ülikoolis aga leping enam ei kehti. Poiss on loll, mis loll, temast saab napsitrall, keda Pagana-Antsuks kutsutakse. Kristiina Aurelia Kullang kasutab «Kärbes Ruudis» osavalt ära vanasõnu.

Kes oli enne – muna või kana? Kas noored autorid on nimme kodeerinud päevakajalisi ja/või ajaloolisi sündmusi muinasjutukeelde, või loeb lugeja lugudest välja seda, millega tema meel ja mõte tegelevad? Küllap on nii kirjutajal kui ka lugejal tundlikud antennid. Anett Aaviku loos «Must ja valge» on nimetatud värvi lõngakerad omavahel vaenlased ega taha ühes korvis elada. Kuid just nemad valitakse välja ning neist kootakse kaunid kindad, lõngad on rõõmsad ja sõbrunevad. No kas ei meenuta see paljuräägitud lõimumise teemat?

«Rebane Dox» oleks justkui presidendikandidaat Trump – lubab valimistel, et ehitab metsale aia ümber, nii ei pääse võõrad loomad enam läbi. Clintoni (tuttidega) kõrvad paistavad sellest loost samuti silma. Riko Mihkelsoni «Kitse pere» parodeerib vaimukalt ning üks ühele Martin Repinski äpardunud ministriks saamist. Siim Viilukas on kirjutanud lausa poliitilise mõistujutu «Hundid ja karud», milles aimub MRP lepingut, Talvesõda ja Teist maailmasõda.

Rhea Rosette Tüür asetab esikoha pälvinud muinasjutu «Looduse kroon» nagu peegli meie mulluse presidendivalimise saaga ette. Lugu on stiilne ja peene huumoriga kirjutatud. Liisa Raaveli «A & O» pole kirjutatud mitte kaupluseketist, vaid tähestiku tähtede – Arabella ja Oskari – armastusest ning teineteise poole püüdlemisest. Mia-Mai Kalda «Eide nutt» on pealkiri, mille teise sõna palataliseerimine (või mitte) kannab lisatähendust. Olgu öeldud, et nutist või selle puudumisest võib nuttu tulla küll. Eriti siis, kui nutiseade «appi tuleb».

Nutistuvas maailmas pole niikaua nutuks põhjust, kui lastel on nutti ja tahtmist kirjutada ise muinasjutte. Tuhat tänu headele emakeeleõpetajatele, kes Rooside väärt ettevõtmisele kaasa aitavad!

Lõbusa jänkupoisi kujutisega medali said:

I koht Rhea Rosette Tüür Tallinna Nõmme gümnaasium «Looduse kroon»

II koht Liisa Raavel Lihula gümnaasium «A & O»

III koht Mia-Mai Kalda Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium «Eide nutt»

Autasustamine toimus laupäeval, 8. aprillil Tallinna raekojas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles