Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ruumides alustavad täna treenimist naised, kel on sünnitusest möödas vähem kui aasta ning kellel esineb selja- või vaagnavalu, seksuaalprobleeme või rippuvat kõhtu.
Noored emad asuvad treenima, füsioterapeut kirjutab magistritöö
20. aprill 2017, 13:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast kolme kuud tööd teeb naiste treeningusaavutustest kokkuvõte ning kirjutab tulemuste põhjal magistritöö Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi füsioterapeut ja magistrant Karina Talk.
Treeningud viib läbi töö autor ise. Ta selgitas, et tegemist ei ole tavalise rühmatreeninguga, vaid osalejate ülesandeks saab leida kõigepealt üles õiged lihased ning alles seejärel tuleb neil õppida neid õigesti pingutama.
«Kõhu sirglihase lahknemise ehk diastaasi ning vaagnapõhjaprobleemide puhul on äärmiselt oluline igapäevane järjepidev treening. Harjutused on lihtsad, aga spetsiifilised ning efektiivsed vaid juhul, kui need on sooritatud õigesti,» rääkis ta.
Töö rühmas on üles ehitatud nii, et ühele osalejale kokku toimub kolm rühmatrenni: üks treening iga kuu järelt. Ülejäänud aja sooritavad naised harjutusi kodus iseseisvalt 15 kuni 20 minutit päevas. Ka palutakse naistel paar minutit igast oma päevast kulutada treeningupäeviku täitmisele.
Naised kohtuvad füsioterapeudiga neli korda: igal kolmel treeningkorral ning ka kolmanda kuu lõpus, mil mõõdetakse üle nii diastaasi laius kui ka vaagnapõhjalihaste elektromüograafiline aktiivsus.
Kahe kõrgkooli koostöö
Kuna treeningurühm on seotud Tartu Ülikooli ning Tartu Tervishoiu Kõrgkooli naiste vaagnapõhja- ja süvalihaste ühisuuringuga, siis võtavad treeninguist osa need naised, kes on varem uuringus osalenud ning kel on probleemid diagnoositud ja andmed talletatud.
Karina Talk analüüsib magistritöös, kas ja kuidas spetsiaalsed harjutused vaagnapõhjalihaste toonust tõstavad ja kõhulihaste diastaasi korral aitavad. Samuti uuriba ta sekkumise efektiivsust selja- ja vaagnavaludele.
Karina Talk ütles, et üldiselt on teadusartiklites seostatud diastaasi esinemist nii vaagnapõhja düsfunktsiooni kui ka alaselja- ja vaagnavalude esinemisega, kuid andmed on tihti vastukäivad ning kindlat konsensust sel teemal ei ole.
«Praktilised kogemused näitavad aga, et probleeme esineb tihti,» märkis ta. «Siit ka üks minu töö eesmärke: analüüsida, kas sünnitanud naistel, kel on tekkinud diastaas, esineb alaselja- ja vaagnapiirkonna valusid rohkem võrreldes sünnitanud naistega, kel diastaasi ei esine.
Mis on diastaas
Raseduse ajal tekkiv kõhusirglihase lahknemine on sage probleem, mida on 30 kuni 70 protsendil rasedatel ning mis jääb paljudel pärast sünnitust ka püsima ning süveneb iga järgmise lapseootusega. Väliselt ei pruugi olla muid muutusi, kui et kõht on teistsuguse kujuga, naba võib väljas olla või on seliliasendis näha kõhus auku või tekib selili olles ja pead tõstes kõhule muhk.
Väga tihti on diastaasiga kehatüvi ja vaagnavööde ebastabiilsed, mis loob soodsa pinnase rühihäirete aga ka alaselja- ja vaagnavalude tekkeks. Lisaks on suurem surve vaagnaelunditele ning uriinilekete ja allavajede tekke oht. Alahinnata ei tasu ka seda, et diastaas mõjutab ka diafragma tööd ja seeläbi naise võimet hingata.
Sellest kõigest saab üksikasjalikult lugeda veebiportaalist kohukliinik.ee.
Veebruaris on Tartu Postimees kirjutanud juba tervishoiukõrgkooli tudengist Marilin Sillastest, kes kutsus oma uuringurühmadesse nii sünnitanud kui ka mittesünnitanud naisi, et välja selgitada raseduse ja sünnituse mõju vaagnapõhja- ja kehatüvelihastele.