Vanglaülem: põhjuseta ei ole siin keegi

«Igal Anul peab olema oma Sipsik,» ütleb Möldri kabinetti näidates. Isetehtud Sipsiku kinkis meditsiiniosakond Möldrile siis, kui temast sai vanglajuht. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kuigi ametliku statistika järgi on kolmandik Eesti vanglajuhtidest naised, ei pea peale Anu Möldri (42) seda ametit ükski tema sookaaslane. Ka välismaal käies pole ta naiskolleege kohanud. «Ega see lihtne töö pole,» nendib ta.

«Alguses ütlesin ennast tutvustades, et töötan Viru vanglas, see «direktor» tuli sinna väga raskelt juurde,» tunnistab Anu Möldri, kes on juba aasta aega juhtinud Jõhvis asuvat Eesti suurimat vanglat. Mõni aeg tagasi Norras seminaril käies jahmatas ta esmalt oma kolleege Viru vangla suurusega – nimelt peetakse seal suureks juba vanglat, kus on 20–30 kinnipeetavat. «Kui ma end tutvustasin, siis imestati küll, et teie ja 900 vangi,» meenutab naine naerdes.

Sisekaitseakadeemiasse õppima sattus Möldri enda sõnul täiesti juhuslikult. «Tuttav rääkis, et läheb katseid tegema, ja eks ma siis tegin ka põõsa taga oma esimesed kätekõverdused.»

Kuigi tegu oli puhta juhusega, on naine väga rahul, et elu just nii läks. «On olnud raskemaid ja kiiremaid perioode, aga ma uhan siin päev läbi ringi ja õhtu tuleb nii kiiresti kätte, et ei jõua tüdimuse peale mõeldagi,» räägib varem üheksa aastat vangla asedirektori ametit pidanud Möldri.

Ka direktor peab oskama panna vastu hakkavale kinnipeetavale käe- ja jalaraudu, kasutada teleskoopnuia ja gaasi.

Kahe tütre ema tööpäevad algavad varakult, sest Rakvere lähistelt 65 kilomeetri kaugusele tööle sõiduks kulub kolmveerand tundi. «Ma olengi varajase ärkamisega ja nende sõitmistega harjunud. Hommikul sõites mõtlen oma päevaplaani läbi, nii et kabinetti jõudes tean täpselt, mida teen,» räägib Möldri. Hommikune töölesõidu aeg on nii püha ja puutumatu, et ajakirjanikul ei õnnestugi seda kaasa teha. «Mul on täna vanglas üks esitlus Lääne-Virumaa töötukassa inimestele ja tahan selle rahulikult läbi mõelda,» põhjendab Möldri.

Vahepeal justiitsministeeriumi juures ühte projekti vedades oli sõitmist eriti palju. «Mõnikord seisin autoga tee otsas ja mõtlesin, et kummale poole ma täna sõitma pidin, Jõhvi või Tallinna,» lausub vanglajuht. Kui kümme aastat tagasi Jõhvi tööle minnes Möldrile isegi meeldis, et töö ja kodu pole kõrvuti, siis nüüd tunnistab ta, et pärast teise tütre sündi oli keeruline harjuda nii kaugele tööle käima. «Pool aastat oli raske, aga harjutasin ennast sellega, et see on paratamatu,» mainib ta. Nüüd on noorem tütar neljane. Oma kätega korda tehtud kodust loobuda ta ei soovinud, aga vanglad on meil vaid Jõhvis, Tallinnas ja Tartus.

Tööpäev vanglas algab kell 8.15 operatiivnõupidamisega, kuhu kõrvalistel asja pole. Enne veel, kui kella üheksa paiku vanglaga tutvuma läheme, paneb Möldri juuksed kummiga kinni ning tõstab vormipluusil olnud pagunid ja nimesildi kampsunile. «See on mundriau küsimus, et ma näen korrektne välja,» selgitab Möldri, kes ei varja, et n-ö mundriinimesena kannab ta vormi rõõmuga.

Vangla turvaalasse jõudes selgub, et soovitus kõik, mis vähegi võimalik, kabinetti maha jätta oli igati asjakohane. Tallinna lennujaamas nähtud kehaskaneerija tuleb läbida nii ajakirjanikel kui ka töötajatel. Üle kontrollitakse kogu fotograafi varustus ning kirja pannakse ka vanglaülema mobiil.

Kuigi mehi töötab vanglas valvuritena rohkem kui naisi, juhtub kuidagi nii, et sel reedesel päeval kohtame vanglas ringi käies vaid naisvalvureid. Ajakirjaniku hämming teeb Möldrile nalja. «Enesekehtestamine on põhiline, füüsilise jõuga pole siin midagi teha. Alustame sirgest seljast ja kõvast häälest!»

Kuigi füüsis pole põhiline, tuleb kõigil mundrikandjatel kord kvartalis läbida kehalised ja erivarustuse katsed. Erand pole ka direktor, kes samuti peab oskama panna vastu hakkavale kinnipeetavale käe- ja jalaraudu, kasutada teleskoopnuia ja gaasi. «Akadeemias meile selliseid asju ei õpetatud ja kui ma 2014. aastal pärast tütre sündi tööle tulin, siis oli küll tunne, et kas saan asjaga hakkama. Aga inimene on võimeline palju enamaks, kui ta arvab,» tõdeb Möldri.