Jäämees Ötzi üllatas taas, sest ta surma põhjuseks võib olla hüpotermia
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
3. mai 2017, 13:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/05/03/6618437t1h3481.jpg)
Itaalia ja Austria piirilt Alpidest 1991. aastal leitud mehemuumia on aastate jooksul mitmel korral teadlasi üllatanud, kuid nüüd üllatas taas, sest uus uurimine seadis varasemad surma andmed kahtluse alla.
Šveitsi Zürichi ülikooli antropoloog Frank Rühli selgitas Ötzit puudutavaid uusi avastusi hiljuti USAs toimunud antropoloogide seminaril öeldes, et jäämehe kehal on küll vägivalla märke, nagu koljuvigastused ja noolevigastus vasakus õlas, kuid need ei tapnud teda, edastab Yle.
/nginx/o/2017/05/03/6618443t1h73ba.jpg)
Rühli sõnul suri Ötzi samasugusel põhjusel, nagu tänapäeval mägironijad elu kaotavad, tal tekkis hüpotermia. Kivist nooleots tekitas mehele vaid pindmise vigastuse, mis ei olnud eluohtlik, kuid verejooks ja keha jahtumine pakases oli see, mis tõi talle mõne tunniga surma.
/nginx/o/2017/05/03/6618439t1h194a.jpg)
Rühli sõnul viitavad keha jahtumisele Ötzi ajust tehtud röntgen- ja tomograafiapildid.
«Ötzi õlg sai noolega pihta, see lõhkus küll mõnd veresooned, naha ja koed, kuid mitte midagi elutähtsat. Samuti tekkis tal kukkumise või lükkamise tagajärjel sisemine verejooks, mis samuti ei olnud eluohtlik. See tekitas valu, kuid ei tapnud,» selgitas antropoloog.
/nginx/o/2017/05/03/6618433t1h6193.jpg)
Rühli lisas, et koljuvigastused on nähtavad, kuid ka need ei olnud tapvad. Uurijatemeeskond oletas varem, et jäämeest võidi mingi raske esemega pähe lüüa, kuid nüüd arvavad nad, et pigem sai ta kolju kukkudes vigastada.
Kui matkajad Ötzi leidsid, siis oli tal karvamüts peas ja kasukas seljas, need mõlemaid kaitsesid meest eluohtlike vigastuste eest, kuid keha jahtumise vastu siiski ei aidanud.
Itaalia Bolzano Lõuna-Tirooli muuseumi teadlasi huvitas, kes ja miks tahtis Ötzit tappa. Rühli kutsus Ötzi uurimisele appi Saksamaa Müncheni krimnaalpolitsei juhtivuurija Alexander Horni, kelle sõnul viitavad kõik märgid ettekavatsetud mõrvale. Tema sõnul on Ötzi vigastused sellised, mida ta on näinud ka tänapäeva mõrvaohvritel.
Horni arvates oleks Ötzi jäänud pikemalt ellu, kui ta oleks saanud jalavigastusest tekkinud verejooksu peatada. Haava paiknemise ja suuruse järgi lasti nool umbes 30 meetri kauguselt ja see üllatas Ötzit.
Kui nool oleks lastud lähemalt, oleks see võinud tabada ta kehapiirkonda, kus asub mõni elutähtis organ ja ta oleks kohe surnud.
Juba 1990. aastatel ilmnes, et Ötzi sõi vaid pool tundi enne surma korraliku eine, mis koosnes metskitselihast ja leivast, seega ei oodanud mees oma surma.
/nginx/o/2017/05/03/6618435t1he051.jpg)
Saksa krimiuurija Horni sõnul sai Ötzi mõned päevad enne surma kätte noahaava, mis samuti võis ta hukkumises rolli mängida.
«Tundub, etta pidi end rünnaku eest kaitsma, haarates noaterast, sest parema käe peopesas on näha sügav, vaevu paranenud haav. Tundub, et ründaja tahtis Ötzi iga hinna eest tappa. Ötzi vist lootis, et külast põgenedes pääseb ta eluga, kuid vaenlane liikus ta kannul ja ründas teda uuesti, kuid kaugemalt,» selgitas krimiuurija.
Ta lisas, et Ötzi juhtum ei erine kuigivõrd tänapäeva kuritegudest, toimub rünnak ja kui ohver ei huku, siis rünnatakse uuesti.
Horni arvates võis Ötzi tapmise põhjuseks olla kadedus, armukadedus või kättemaksuiha, kuid mitte eesmärgiga temalt midagi röövida, vaid elu võtta.
Sellele viitab asjaolu, et tapja ei võtnud endaga kaasa Ötzile kuulunud vakskkirvest, mis oli siis väga suure väärtusega. Sellised kirved olid tavaliselt kogukonna juhtidel.
«Kui ta oleks läinud külla tagasi, kallis kirves kaasas, oleks kohe olnud selge, et tegemist on tapjaga,» lisas kriminaalpolitseinik.
Ötzi suri umbes 46-aastasena, olles omas ajas, mil inimeste elu oli karm, üsna eakas. Ta oli siis keskmist mehe kasvu, 165-sentimeetrine ja kaalus umbes 50 kilogrammi, samuti olid tal raske füüsilise töö tegemisest tugevad lihased.
Surmale eelnenud kahel päeval liikus ta orust, kus ta küla võis olla, Alpidesse rohkem kui 3000 meetri kõrgusele. Uurijate sõnul oli tähelepanuväärne, et ta oli end mägedesse minekuks vastavalt riietanud, sest ta püksid, kuub, kasukas, müts ja saapad sobisid jahedusse.
Tal oli kaasas õlakott toiduga, tulekivid, mille abil sai tuld teha ja kasetohtu tule alustamiseks. Relvana olid tal vibu ja nooled.
Mehe uurimisel paljastus, et ta põdes mitut haigust, kaasa arvatud borrelioosi, mis võis talle suuri kannatusi tekitada.