Vinnutatud veiseliha kruvis pinget

Elina Randoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siim «Sõrm» Lääne (esiplaanil) on teel Tõnu «Liha» Koljut välja torkama Anni «Purihammas» Abeli ja Mario «Silmahammas» Raitari vahelt. Kahjuks ebaõnnestunult.
Siim «Sõrm» Lääne (esiplaanil) on teel Tõnu «Liha» Koljut välja torkama Anni «Purihammas» Abeli ja Mario «Silmahammas» Raitari vahelt. Kahjuks ebaõnnestunult. Foto: Kristjan Teedema

Elu teatris või näidend otse elust – eile ei olnud Sadamateatris kooliteatrite festivalil paarikümne minuti jooksul suuremat probleemi sellest, kuidas vinnutatud lihatükk hammaste vahelt kätte saada.


Herbert Masingu 11. klassi noorte jutustatud juhtum on lihtne ja igaühele tuttav – tükk liha (Tõnu Kolju) jääb muusiku (Indrek Petersaar) hammaste (Anni Abel ja Mario Raitar) vahele kinni ning kätte ei saa seda ei keele (Lauri Kikas) ega sõrmega (Siim Lääne).

Alles südika hambaorgi (Siim Parbus) sekkumine päästab mõneks ajaks päeva. Traagilise lõpu kindlustab popkornitükkide (Britta Bergman ja Toomas Makejev) saabumine ja hammaste vahele takerdumine.

Lihakas lugu

Esmapilgul minutiga lahendatavale loole lisavad liha luudele kergelt neurootiline purihammas, kes kardab paaniliselt bakterite rünnakut, mädanemist ja väljatõmbamist, ning üdini rahulik silmahammas, kes üritab kõigest väest naabri hirmude üle mitte naerda.

Kahe silma vahele ei saa ka kuidagi jätta vinnutatud veiseliha, kellel kahe esimese vahele takerdumine on elukäigu segi paisanud ning kes loodab kurja kättemaksu hammastele just bakterirünnaku ja mädanemise teel.

Kesksetele tegelastele – Anni «Purihammas» Abelile ja Mario «Silmahammas» Raitarile – oli etendus üsna mugav. Hammastel pole vaja mööda lava ringi tuuseldada, lihtsalt paigalseismisest piisab täiesti.
Füüsiliselt väljakutsuvam oli see Tõnu «Liha» Koljule, kes pidi ennast teiste vahele kõverasse suruma.

Jutukas Mario Raitar kurtis, et kuna ta on ülimalt energiline inimene, siis oli enda liikumatuks sundimine väikest viisi proovilepanek.

Lisaks muidugi see, et väljendada sai ennast ainult hääle ja näoilmete abil ning kehakeel tuli kõrvale jätta.

Laval läks kõik libedalt, ent proovides juhtus suures lihaeemaldushoos ka äpardusi, kui näiteks Siim «Hambaork» Parbus sõjakalt liha rünnates kogemata ratastooliga üle Mario «Silmahammas» Raitari varvaste sõitis.

Näidend «Hellad hambad» on trupi ja nende juhendaja Eneli Kase teada esimest korda Eestis laval.

Nemad lugesid algselt koomik Matt Worzala ingliskeelset varianti ning tõlkisid selle eesti keelde. Esialgne plaan ise näidend kirjutada jäi katki või pigem pooleli.

Oma näidend ootab

Lauri Kikas rääkis, et omalooming kujutab endast psühholoogilist lugu, kus rühm õpilasi jääb ruumi lukustatud ukse taha.

See lugu kiskus aga järjest keerulisemaks ning Kase arvates hakkasid nii psühholoogilised keerdkäigud kui ka teksti hulk õpilastele pisut üle jõu käima.

Näitlemist on noored õppinud koolis, sest draamaõpetus on neil lausa õppekavas. Mõned neist osalesid festivalil ka eelmisel aastal ning kindel plaan on tulla uuesti järgmisel aastal, siis ehk juba selle omatehtud looga.

Üleriigilise kooliteatrite festivali finaalid
• Algklassidele 6. ja 7. mail Kohtla-Järvel.
• Põhikoolile 15. ja 16. aprillil Põlvas.
• Gümnaasiumile 8.–10. aprillini Rakveres.
• Nooremas vanuserühmas pääses Tartust edasi Kesklinna kooli monoetendus «Ema portree» ning keskastmes Altermanni näitemängutrupi «Õed nõiduses». Vanema astme tulemused selgusid pärast lehe trükkiminekut.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles