Ahto Lobjakas: et Eesti saaks hakkama ka halva ilmaga

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Soome presidendi loeng tänavusel 10. Lennart Meri konverentsil võiks anda meile võimaluse mõelda Eesti ja Soome koostöö ning Soome seisukohtade üle, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Eesti välispoliitikal on üks fundamentaalne probleem: see toimib üksnes ideaalilähedastes tingimustes. Niipea kui reaalsus ideaalist kaugeneb, on meie välis- ja julgeolekupoliitikal raskusi oma ülesannete täitmisega. Põhimõtteliselt ei erine praegune seis 75 aasta tagusest – seda tunnistavad ka julgeolekupoliitika kujundajad: niipea kui Eesti jääb üksi, on ta kadunud.

See ei saa olla aktsepteeritav riigis, mis loeb oma eksistentsi kohe kolmekohalise arvuga. Pool sajandit on sellest olnud head, pool sajandit halba ilma. Vastavalt on Eesti olnud iseseisev ja mitte. Selleks et Eesti ei jääkski ainult hea ilma riigiks, vajab ta seda, mida ameeriklased nimetavad reality check’iks: reaalsusele näkku vaatamist ja poliitikat, millele riik saaks toetuda iga ilmaga. Selle asemel et kenitleda sellega, kuidas rahvusvaheline olukord vastab meie huvidele üha vähem, tuleb oludega kohaneda. See tähendaks muidugi fundamentaalset paradigmamuutust ja mitte ainult välispoliitilikas.

On fakt, et kogu Eesti poliitilise spektri ulatuses ei usu keegi, et Eesti oleks konventsionaalselt kaitstav. Kui eemaldada võrrandist NATO (vähemal määral ka EL), oleme taas üksi ja definitsiooni järgi eluvõimetud. Ka koos NATOga (ja vähemal määral ELiga) on ideaalilähedaste tingimuste loomiseks vaja liitlaste jõulist kohalolekut. Meie endi retoorika on selle koha pealt olnud märkimisväärselt avameelne, kui me seda ka ise tähele ei pane. Seni kuni NATO pataljoni Tapal polnud, apelleerisid riigijuhid Eesti kaitstavust kinnitades asjaolule, et rünnak ühe NATO riigi vastu tähendaks automaatset rünnakut kogu NATO, st ka Ameerika Ühendriikide vastu – vihjates, et Venemaa pole nii rumal. Praegu pole sellist juttu vaja enam rääkida, sest NATO lahingugrupp on kohal ja tegutseb kriisiolukorras esimese mehhaniseeritud jalaväebrigaadi osana. Kuigi karta on, et konfliktisituatsioonis naaseks varasem ebakindlus lihtsalt uuel tasandil. Eeldada, et brittide 800 meest on de facto Eesti valitsuse kasutada käsuliinis, mis läheb kaitseväe juhataja kaudu, ei julge vast keegi meie tõsisematest poliitikutest. Aga praegu pole tähtis mitte see.

Täna algav Lennart Meri konverents on traditsiooniliselt pühendatud rahvusvahelistele ilmaoludele. Selle moto «Kas pimedaim on enne koitu?» esindab peaaegu klišeelikult üdini passiivset lootust, et midagi muud, keegi teine, hajutab pilved meie pea kohalt. Ükskõik kui palju ei tõrjutaks Fukuyama ajaloolõppu, on nii konverentsi panelistide nagu ka Eesti ametlik normaalasend eeldus, et nähtused nagu Valdimir Putin ja Donald Trump on midagi mööduvat. Et süsteemivälised ei kesta ja normaalsus on kusagil järgmise pilve taga, kui selle nimel vaid piisavalt arukaid mõtteid vahetada. Eelmise aasta konverentsil oli paneelitäis suurte kogemustega USA vabariiklasi, kellest ühelgi polnud aimu, mida võtaks ette president Trump. Karta on, et sel aastal pole kogu konverentsil kedagi, kelle elutöö objekt oleks Donald Trump. Küll aga on palju neid, kes teavad väga hästi, kust rahvusvaheline poliitika tuleb, ja veel paremini seda, kuhu ta peaks minema.

Sel korral on siiski üks erand, mis võib konverentsi teha päris eriliseks. Lennart Meri loengu annab Soome president Sauli Niinistö. On väga huvitav kuulda, kuidas lahendab Niinistö Soome julgeolekupoliitika dilemma: kas tulla appi Eestile? Jääb loota, et kodustel kuulajatel jääb aega mõelda, millist solidaarsust kahe vennasrahva vahel saab ehitada sellele, kes kardab rohkem Venemaad ja milline peaks Eesti-Soome suhe olema siis, kui see oleks nagu Soome-Rootsi suhe.

Kardetavasti ütleb ajalugu, et õigus on korraga nii Soomel kui ka Eestil, kuid eksib Eesti, kui arvab, et Läänemere kaldal on võimalik iseseisev püsida ainult võõra jõu toel. Võib arvata, et see, millest Niinistö räägib, ükskõik milliseid sõnu ta kasutab, on vastutus. Valitsuste vastutus rahva ees, riigi vastutus enda ees ja teiste vastutus meie ees.

Et Eesti ei suuda seda mida Soome, ei tähenda, et me ei suudaks rohkem ega paremini. Kindlasti on oluline, et Eesti kaitstavusse usuks praeguse 50 protsendi asemel kaks kolmandikku meie elanikest. Veel parem oleks kaks mehhaniseeritud brigaadi ühe asemel. Aga esimene jääb suitsidaalseks enesesisenduseks, kuni keegi meid välja ei lunasta. Teine annaks vastasele väärikama vastulöögi, aga ei muuda oluliselt jõudude vahekorda.

See, mida meil on Soomelt õppida, on kineetiline rahu, kui kasutada moesõnu veidi ebatavalises seoses. Kui Soomel on olemas iseseisev kaitsevõime, ei tähenda see, et Soome peaks sõda aktsepteeritavaks valikuks. Vastutus sõja eest jääb alati sõdijatele. Kui me laiendame selle liitlastele, siis näib, et me ei võta sõda väga tõsiselt, kui meie kaitseplaani edukus sõltub sellest, et konflikt meiega on ühtlasi globaalne Armageddon. Auväärne rahu nõuab pingutusi mujal kui sõjalises sfääris – igal pool, kus vähegi mõeldav. Mis on väärt kõige õilsamad põhimõtted, kui need ei luba kompromisse otsida?

Et püsida, tuleb Eestil soomestuda. Tähendab see ennekõike oma haavatavuse minimeerimist. Eesti suurim haavatavus on tema venekeelne elanikkond, keda järjestikused valitsused on veerand sajandit ultimatiivselt mittelõiminud. Soome juhid peaksid loobuma igasugusest ratsionaalsest enesehuvist, kui nad annaksid Eestile kaitseveksli, ilma et see sisaldaks tingimusi meie vähemuspoliitikale.

Kui meid ei huvita Soome seisukoht mitte selleks, et selle üle ahhetada, peaksime püüdma naabrit mõista. See ei tähenda NATOst lahkumist, aga võiks ja peaks tähendama Soome ohuanalüüsi inkorporeerimist meie enda omasse. Võib olla šokeeriv, aga Soomes on tõsiseid inimesi, kes ei arva, et Ameerika Ühendriikide tugev kohalolek Eestis alandaks sõjaohtu. Julgeolek ei ole kunagi nullsumma mäng. Solidaarsust otsivate naabrite vahel ei ole see lisaks põhiolemuselt mitte kaine kalkulatsiooni, vaid olulisemalt eetika küsimus. Eesti eesmärk peaks olema olukord, kus Soome valitsus ei saaks meie kaitseks mitte sekkuda. Selleks tuleb naabri valikutesse ja mõttekäikudesse suhtuda respektiga. Kui nüüd alustada, siis vahest muutub midagi juba 50. Lennart Meri konverentsiks.