Juubeliootel kool on elanud pidevas muutumises ja ruumipuuduses

, ajalooõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1931. aastast tegutses Suur-Jõe 18 Pärnu tööstusõpilaste kool, millest sai 1945. aastal töölisnoorte keskkool.
1931. aastast tegutses Suur-Jõe 18 Pärnu tööstusõpilaste kool, millest sai 1945. aastal töölisnoorte keskkool. Foto: Erakogu

Pärnu linnavalitsus avas 12. oktoobril 1921 üldharidusliku Pärnu eraõhtukeskkooli. Sellega pandi alus emakeelsele täiskasvanute koolitusele Pärnus. Esialgu asus kooli juhataja kohusetäitjaks Leopold Kampmann, kelle asemele sai 1922. aastal Mihkel Mihelson.

Koolil ei olnud oma hoonet ja seetõttu kasutati Rüütli 55 hoone ruume, mille omanik oli Pärnu Eesti kooliselts, paari aasta pärast sai kool ruumid Nikolai 26 hoones. Õppekeeleks oli eesti keel ja õppemaks 1500 marka õpilaselt poolaastas.

Pärnu linna eraühisõhtukesk-kooli astus esimesel aastal 75 õpilast, vaid 56 pidas õppeaasta lõpuni vastu. Õppimine töö ja pere kõrvalt käis paljudele üle jõu.

Õpilaste arv vanemate elukoha järgi 1922/1923. õppeaastal oli niisugune: Pärnu linnast 62 õpilast, oma maakonnast 35 ja võõrast maakonnast 15 õpilast.

Õpilastel ei olnud kindlat koolivormi, kuid ühtsustunde loomiseks tehti Pärnu linna ühisõhtugümnaasiumi mütsid.

1923/1924. õppeaastal oli õpilasi 126, kõik olid nii rahvuselt kui kodakondsuselt eestlased. See oli suurim õpilaste arv kogu kooli eksisteerimise vältel.

1924. aasta kevadel toimusid koolis esimesed küpsuseksamid ja lõpetas 1. lend.

1926. aasta lõpetajate hulgas oli tuntud luuletaja Heiti Talvik, kes osales koguteose “Arbujad” koostamisel. Kaks tema luuletust ilmus 1925. aastal Pärnu era-ühisõhtukeskkoolis õppimise ajal ajakirjas Looming. Pärast keskkooli lõpetamist jätkas Talvik õpinguid Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas.

Õpilaste vähesuse tõttu hakkas kool tasapisi oma klasse sulgema ja 1927. aastal lõpetas tegutsemise.

Kuid sellega täiskasvanute haridus Pärnus ei piirdunud.

Täienduskursustest tööstuskooliks

1923. aasta septembris algasid õhtused täienduskursused täiskasvanutele. Kursuste juhatajaks sai eraõhtukeskkooli juhataja Mihkel Mihelson. Õpilastel pidi olema lõpetatud kolm algkooliklassi ja vanust 18 aastat. Kursustel õpetati üldaineid. Raha andsid haridusministeerium ja linn.

3. jaanuaril 1924 tegi haridusministeeriumi kooliosakond ettepaneku muuta õhtused täienduskursused tööstuskooliks ja juba 1924. aasta septembris alustas tööd uue nimega õppeasutus Pärnu linna tööstusõpilaste kool. Õhtuste täienduskursuste varad anti üle tööstusõpilaste koolile.

Uus kool oli suunitlusega töölisnoortele ja tegutses kolmeklassilise (7., 8. ja 9. klass) õhtuse õppeasutusena. Kooli astumise tingimuseks oli kuueklassilise eelhariduse olemasolu ja vanuseks vähemalt 13 eluaastat.

Kool ei olnud enam pelgalt noorte pärusmaa, vaid õppima said nüüd asuda ka vanemad töölised – neid võeti kooli ainult siis, kui noortest vabu kohti üle jäi.

Koolisisene kord ja õppekava viidi vastavusse tööstuslikkude koolide seadusega. Selle seaduse alusel valmistasid koolid oma õpilasi ette õppinud tööliste kutsele ja andsid tööstusharule vastavalt teadmisi. Kooli õppekava saatis haridusministeeriumi kooliosakond.

Tunnid olid kolm korda nädalas õhtuti. Esimesel aastal õpetati üldaineid, teisel ja kolmandal aastal eriala. Pärnu tööstusõpilaste koolis õpetati metalli- ja sadulsepatööd, hiljem lisandusid “juukse- ja kehakattetööd” (õmblus). Õppejõududeks registreeriti Pärnu koolide õpetajad.

1928/29. õppeaasta oli tööstusõpilaste kooli noortele eriline, õpilased said ühtekuuluvust sümboliseerivad esemed: mütsi ja märgi.

1931. aastal määrati koolile uus juhataja, Feodossija õpetajate instituudi lõpetanud Joosep Sultson (Sulengo). Kooli uueks asukohaks sai Suur-Jõe 18.

Nõukogude võim toob muutusi

1939. aastal algas Teine maailmasõda, 1940. aasta suvel kehtestati Eestis nõukogude võim ning koolid riigistati. Haridusministeerium tegi Pärnu linnale ettepaneku avada ametikool poeglastele, sest Pärnus ei olevat ainsatki täisajalist tööstuslikku kutsekooli poistele.

1940. aasta augustis avaski nõukogude võim tööstusõpilaste kooli juures kaheaastase õppeajaga Pärnu poeglaste ametikooli metallitöö osakonnaga.

1941. aasta jaanuaris teatas hariduse rahvakomissariaadi kooliosakond, et vene keele tundide arvu tuleb suurendada nelja nädalatunni võrra.

1941/1942. õppeaastal muudeti koolide nimesid: ametikoolist sai Pärnu tööstuskool ja Pärnu linna tööstusõpilaste kooli nimetus sai suupärasemaks ning muutus Pärnu tööstusõpilaste kooliks. Õppeaeg Pärnu tööstusõpilaste koolis lühendati kahele aastale.

1. oktoobril 1944 reorganiseeriti Pärnu tööstusõpilaste kool ja 1945. aasta kevadel nimetati see ümber Pärnu töölisnoorte keskkooliks, mis töötas aadressil Suur-Jõe 18.

1947. aastal avati kooli juures vene osakond, mis leidis endale ruumid Võidu 19 teisel korrusel. Järgmisel õppeaastal leiti vene õppekeelega osakonnale sobivamad ruumid V. Kingissepa 30 asuvasse majja. 1949/50. õppeaastal kolis eesti õppekeelega osakond Suur-Jõe tänavalt Oktoobri 16, peale selle anti kasutada üle tänava asuva Karja tänava koolimaja ruume.

1951/52. õppeaastaks viidi suurem osa klasse üle I keskkooli ruumidesse Kooli 13.

1956/57 toimus järjekordne kolimine: vene õppekeelega osakond viidi üle Lydia Koidula nimelisse keskkooli.

Pärnu töölisnoorte keskkool töötas siis korraga neljas hoones: Kooli 13, Võidu 26, Oktoobri 16 ja Karja 6.

Kool kolib neljast majast kokku

1959/60 leiti ammusele ruumiprobleemile lahendus. Nelja majja laiali pillutatud kool sai avarad ruumid uues Pärnu IV keskkoolis Tallinna maanteel.

Õpilaste arv oli kasvanud nelja ja poole sajani. Õppetööd alustas 18 klassikomplekti, eesti õppekeelega osakonnas 307 ja vene õppekeelega osakonnas 157 õpilast. Õpetajaskond koosnes 24 õpetajast. Suurema arvu õppijaid suunasid kooli tehased, asutused ja ettevõtted: metsakombinaat 21, kalakonservikombinaat 46, masinatehas 38, linavabrik 32, ehitustrust 14, ehitus-remondikontor 11, kaubandusvalitsus 14, sidekontor 19, täienduskool 36, autotranspordibaas 9.

Seoses õpilaste arvu suurenemisega moodustati 1962. aastal kaks kooli: eesti õppekeelega I töölisnoorte keskkool ja vene õppekeelega II töölisnoorte keskkool.

1964/65 õppeaastal saavutas õpilaste arv maksimumi 791 õpilase ja 29 klassikomplektiga. Koolis töötas 39 pedagoogi.

Sügisel alustasid I töölisnoorte keskkoolis tööd nn meistrite klassid, kus õpiti üldainete kõrval veel eriaineid: metallide töötlemise tehnoloogiat, toiduainete ja õmblustoodete tehnoloogiat ja 1964. aastast elektriku ja metallide töötlemise eriala. Meistrite klassi lõpetas üldse 96 inimest, neist viimane lend 1971. aastal.

1971 nimetati I töölisnoorte keskkool Pärnu I õhtukeskkooliks ja II töölisnoorte keskkool Pärnu II õhtukeskkooliks. 1976. aastal moodustati I õhtukeskkoolis õhtuse õppevormi kõrvale kaugõppegrupid. Osa klasse töötas Pärnu ettevõtete juures.

1. septembrist 1979 sai Pärnu I õhtukool enda kasutusse endise VIII 8klassilise kooli ruumid Raekülas Lembitu 1 ning õhtukeskkooliga liideti 1971. aastal loodud kaugõppekeskkool. 1985 likvideeriti I ja II õhtukeskkool ning moodustati Pärnu linna õhtukeskkool eesti ja vene osakonnaga. Vene osakonna lõpetasid viimased õpilased 2005. aastal, osakond jätkab tööd Pärnu Vene gümnaasiumi juures.

1997. aastast tegutseb kool Pärnu täiskasvanute gümnaasiumi nime all.

Aastatel 2001-2007 asus kool Lembitu 1a majas ja praegu aadressil Noorte väljak 2. Juba on täiskasvanute gümnaasiumi majas igipõline ruumipuudus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles