/nginx/o/2017/05/16/6668073t1h7f8a.jpg)
Isegi kui kuuldused interneti otsasaamisest veel päris tõele ei vasta, siis oma mobiilides valitsevat uskumatut äppide virvarri vaadates on kindlasti paljude jaoks piir juba käes - seadmed kipuvad kõikvõimalike kasulike või ka lausrumalate vidinate rohkusest lõhkema.
Jah, me kõik oleme äpiusku. Pole elujuhtumit, mille lahendamiseks pole loodud äppi. Me vajame neid virtuaalseid kontrollpaneele sisuliselt iga sammu astumiseks. Meid saadavad meeldetuletused, tõukesõnumid, äratused, ilmateated, bussiajad, muusika, videod, Messenger, Skype, bussitablood, e-kool ja pangaäpid.
Ka seda kirjatükki kirjutan ma ühes äpis ning avaldan selle hiljem lugemiseks ühe teise äpiga. Ning ilmselgelt ühel liiga kaugel päeval maksab raamatupidaja oma äpi abil selle eest mulle palka. Pea võimatu on aru saada, kas kogu seda värgendust juhime meie või juhib see meid ja meie elusid – pigem teine versioon.
Aga mis oleks, kui õnnestuks seda kõike veidigi automatiseerida? Mis oleks, kui hommikul kodust välja astudes ootaks meid ukse ees juba täisvalmisolekus isejuhtiv auto, kes teatab sulle, mis kellaks sa liiklusolusid arvestades tööle jõuad ja mis sind ees ootab?
Mis oleks, kui kodu seab end pere saabumise ajaks ise valmis – valmistab seniste harjumuste põhjal ise toidud, olles selleks ise Selverist toorained koju tellinud, juhib valgust ja soojust, laseb vanni vett täis, seab kõik valmis magamise ajaks. Mis oleks, kui statistilised uudised ja analüüsid valmiksid laekuvate andmete põhjal ilma, et ajakirjanik peaks selle peale oma aega kulutama ja oma segasevõitu tunnetega neid risustama?
See kõik pole enam ulme, selle nimel tegutsetakse kõigi mandrite nutilaborites juba aastaid. Nutikas õppimine, nutikas adopteerumine – need iseloomustavad praegu kõikjal maailmas arendatavaid uue põlvkonna lahendusi.
Ning tulemus: me ei vaja enam äppe. Lahendused õpivad ise meid tundma – paremini, kui me end ise tunneme - ja kui me ka soovime neid juhtida, siis häälkäsklustega, oma silmavaatega, oma kehatemperatuuriga. Tihti alateadlikult ja iseeneslikult. Nad tegutsevad ilma meie teadliku suunamiseta – võimas perspektiiv.
«Arvame, et äppide ajastu kestab veel 5-6 aastat ja siis on kõik. Kuni sinnamaani näeme küll tohutut uute äppide laviini, kuid needki liiguvad hüppeliselt lihtsuse suunas,» nii kõlas peamine idee möödunud nädalal Stockholmis Tele2 korraldatud asjade interneti suurkonverentsil IoTTalks, kus oma ala tippspetsialistid mitmelt poolt maailmast andsid edasi oma värskemaid mõtteid.
Niisiis, tehnoloogiaettevõtete värske nägemuse kohaselt on äppide hulluse ajastu peagi lõpule jõudmas. Nende järele lihtsalt puudub peagi igasugune vajadus, kuna inimest tema elus saatvad tehnika ja tarkvara muutuvad sedavõrd targaks, meid tundma õppivaks ja abivalmiks, et meil endal puudub tulevikus igasugune vajadus lasta äppidel ja portaalidel oma elu juhtida.
Me ei taha ju autos pidevalt mingisuguseid lahedaid äppe vajutada, me tahame, et auto sõidaks turvaliselt, valiks ise teeoludele parima režiimi ja mängiks lemmikraadiot. Me ei taha ka iga neetud kuu uurida kuskilt pimedast nurgatagusest veemõõte, neid kellelegi meili teel edastada, siis arve vastu saada, siis pangaveebi minna ja summa ära tasuda.
«Kujutage ette rendifirmat, mis mäletab klientide istmepositsioone ja peegliasendit ja sätib nende jaoks kõik uue rendi eel valmis. Kujutage ette linnasüsteemiga ühendatud autot, mis ütleb sulle ise, kus asuvad lähimad vabad parkimiskohad. Kujutage ette autot, mis suhtleb ise automaattanklaga ja annab sellele korralduse end taäis laadida,» tõi Nokia asepresident Karl Bream näiteid.
Ehk siis minu näite puhul: kujutage ette veemõõturit, mis ise jooksvalt ühistule andmeid saadab ja maksmise meie eest automaatselt ära korraldab.
Kuid mis ikkagi saab edasi, mis ajastusse me õigupoolest siseneme? «Äpiajastu areneb edasi asjade interneti ajastuks,» oligi teine peamine sõnum Rootsi pealinnas.
Veelgi enam, IoT (internet of things) kõrval on üha enam näha ka lühendit IoH (internet of humans). Just-just: kiibistatud inimesed on juba reaalsus ka meil siin Tallinnas, nende ajudesse implementeeritud mikroprotsessorid mõttetegevuse ja omavahelise suhtluse parandamiseks Elon Muski sõnul lähiaastate perspektiiv.
Eelviidatud asjade internet pole iseenesest midagi keerulist. Inimene on asju üritanud omavahel siduda aegade algusest peale. Kui kivi külge seoti roigas, siis sai muidu suhteliselt kasututest nähtustest päris toreda tapariista ning puid morselaadsete trummidena kasutades sai metsarahvas omavahel kauge vahemaa tagant suhelda.
Üüratult palju hiljem asuti lihtsalt asju omavahel ühendama üle õhus levivate lainetega ja nii sai kokku viia väga kaugel asuvaid esemeid – näiteks saatma infot saatjast raadioaparaati ja vastupidi.
Oluliseks on jäänud ka see, et asjade ühendamisel ja nende vahel info vahetamisel peaks olema mingi mõte, mingisugused järeldused, mis liigutatud andmete põhjal looks väärtust. Alles siis saame rääkida täisväärtuslikult tarbeesemete, tööstusseadmete või inimeste internetist.
Ning tänapäeval pole enam tõesti nähtust, mida sel viisil mõõta ei saaks, et kogutav info kokku korjata ja sellest tarkavara poolt olulisi järeldusi teha. Just sel viisil on muutunud võimalikuks haigete kaugravi, linnatänavate valgustuse automaatse sisse- ja väljalülimine, oma tühjenemisest kauplust teatav külmkapp või olgu siis automaatselt distantsi ja sõidurada hoidvad autod. Rääkimata kõikvõimalikest hoiatussüsteemidest, mis jälgivad maavärinaid, õhu kvaliteeti ja üleujutusi.
Niisiis oleme me suure ajastu alguses, me kõik. Jah, meie elektrinäidud jõuavad juba automaatselt energiaettevõtteni, mõnel juba ka küttenäidud. Mõni juhib mobiiliga juba televiisorit ja paljudel saadab randmekell automaatselt terviseandmeid terviseäppi. Kuid see on kõik alles algus.
Arvatakse, et aastaks 2020 on maailmas omavahel ühendatud juba 25 miljardit seadet, viis korda enam kui praegu. IoT turu suuruseks hinnatakse aastal 2025 eri allikate hinnangul aga juba 7-14 triljonit dollarit.
Kuid ega ühenduste arv loo mingisugust väärtust iseenesest, olgu neid seadmeid 20 või 30 miljardit - väärtust loob ikka see, kui ühendatud pastakast inimestele mingit kasu sünnib. Kui kasvab meie produktiivsus, kui meie loodav muutub kvaliteetsemaks, kui me oleme oma otsustes kiiremad, kui hinnad langevad – sellise mõtte andis edasi Cisco Jasper esindaja David O’Hara.
Tegelikult hakkab kogu see andurite, sidevahendite ja andmeanalüüsivõimega süsteem juba praegu kujundama otseselt kogu meie elustiili. Nad jälgivad meie kontorite õhku, leiavad kalendris aukusid kohtumisteks. IBMi Watson on valmis isegi juba ütlema, millal konkreetne inimene tema eluviisidest ja –oludest lähtudes haigeks jääb.
Inimajul pole lootustki
Jerker Lindsten ettevõttest HiQ West märkis, et arvutid on juba tegelikult praegu targemad ja võimekamad kui inimolendid.
«Transistorite hulk, mis pannakse ühe arvuti protsessori sisse, kasvab tohutu kiirusega,» rääkis Lindsten ja näitas vaid sõrme laiust kiipi, milles olev transistorite hulk ületab juba järgmisel aastal inimajus olevate rakkude arvu ning 20 aasta möödudes on see vahekord juba miljonikordne. Inimajus arvatakse olevat 30 miljardit rakku.
«Mida see tegelikult tähendab, on see, et tulemas on tõeliselt maagiliste toodete laine – nagu 10 aastat tagasi muutis maailma oma imeväikeste transistoritega iPhone,» sõnas ta. Kui toona üllatati maailma 64 nm suuruste transistoritega, siis praegu on saabumas uus laine 16 nm ja kümne aasta pärast tuleb kolmas laine 3 nm transistoirtega. Mis tähendab omakorda seda, et transistorid saab paigutada otse inimorganismi.
Uus innovatsioon on lihtsus, aga kuidas on lood usaldusega?
Mida rohkem aeg edasi, seda enam on ka tõelised tehnoloogiahiiud jõudnud arusaamisele, et kõik loodav peab olema kasutajale eelkõige lihtne ja alles seejärel kõike muud. Mõelge Google’i otsinguvaatele või ERRi äpile...
«Elu lihtsustamine, kui hästi me veedame oma vaba aega, oma elu – selles on kogu asja mõte,» sõnas näiteks Sven Ingebritsen, välissuhete juht turvaettevõttest Safe4.
Tema sõnul on asjade internet tekitamas ka täiesti uusi äriharusid ning viimas kokku ettevõtteid, mis ilma nende võimalusteta poleks iial koostööd teinud. Tehnoloogiaettevõtted loovad ökosüsteeme, tavaettevõtted toovad sisse oma kliendid, teenusepakkujad loovad efektiivsuse, lisaks muidugi regulaatorid.
Ja mis iganes äri tulevikus ka ei alustata, on see asjade interneti äri – asjad lihtsalt on kõik omavahel suhtlusesse viidud. See omakorda muudab kõik protsessid esiteks efektiivsemaks, teiseks muutuvad teenusega ühendatud asjad lihtsalt targemaks ja paremini kasutatavaks ning kolmandaks muidgi võimalus luua läbimurdelisi lahendusi: nagu Uber ühendas omavahel kõik sõidujagajad ja vallutas hetkega maailma.
Asjade interneti sünniga tekkinud jagamismajandus on tõstnud vägagi teravalt päevakorrale ka inimeste vahelise usalduse. Riiklikel regulaatoritel pole enam lootustki jõuda igale poole kõike paika panema.
Kurat teab kelle korterite, tööriistade ja sõitude jagamine, meile tundmatute kullerite kokku pandud toidukotid jõuavad otse meie koduuksele, ühinenud kokad ja kes teab mis kvaliteediga valminud saiakesed. Kaamerad, nutilukud, liikumisandurid, ühendatud külmikud, mõõdikud ja telekad, mis jälgivad meie tegevusi kodus ja edastavad selle info kes-teab-kuhu.
Küsimus on privaatsuses, küsimus on turvalisuses, küsimus on täiesti uuel tasemel usalduses. Kaks esimest kahtlematult vähenevad ja kolmas lihtsalt peab kasvama.
Mis veel väga oluline: me pääseme asjade omamise ikkest. Jagamismajanduse võidukäigust pole enam tõesti pääsu. Milleks omada hekilõikurit, kui seda on vaja vaid paar korda aastas ja on klikiga laenatav?
Milleks omada autot, kui nn taksoga tööl käimine tuleb sama mugavuse juures tegelikult odavamgi kätte? Me ei vaja asju, meil on vaja hekk korda ja hommikul tööle saada.
Või hästi, kui tõesti oma nii oluline omada autot, siis asjade internet ja ühendatud isejuhtivad autod aitavad vähemalt poole võrra kokku hoida tööle ja koju sõitmise aega.
Paratamatult viib see kõik mõttele, mida me tegelikult vajame ja tahame. Päris kindlasti vajame me sööki ja vett. Iga elusolend vajab ka turvalisust ja kindlust, et elus püsida. Loomulikult vajame me ka suhtlust oma liigikaaslastega – sõpru, kaasat, mõttekaaslasi, ka vaenlasi, et teha vahet heal ja halval.
Kui mis peamine: olla väärtuslik - luua uusi väärtusi ja olla hinnatud, viia oma eksistentsiga inimkonda tema arengul edasi.
Kõigi nende erinevate vajaduste rahuldamiseks vajame tänapäeva maailmas olla selle maailmaga kaasaegseimail viisil ühendatud. Selleks vajame me esmalt seadmeid, teiseks võrkusid ja kolmandaks midagi, mis erinevaid seadmeid ühendaks ja neist mingisugust väärtust välja võluks.
See midagi on praegu veel äpid, kuid juba homme on see IoT.