Marin visiitsuhtest: elu nagu lill?

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pexels / CC0 Licence

Olen kolumninud igasugustest suhetest, seksist, meestest ja saaginud sotsiaalsetel teemadel, aga täiesti puutumata on jäänud suhtevorm, mida olen pea poole ajast harrastanud, nimelt visiitsuhted. Paarina, kes ei ela pidevalt koos. 

Ennetavaks selgituseks – nimetan visiitsuhteks täiesti tavalist kahest inimesest koosnevat paarisuhet, mitte midagi, mis toimib abielu kõrvalt. Selleks oleksid teised terminid.

Ma ei hakka muinasjutulisi illusioone looma, et kõik on ilus, tülisid ei teki või aeg lendab linnulennul. On igatsust, on armukadedust, on unetuid öid, mida sisustan voodis vähkremise ja ülemõtlemisega. Aga armumine on keemia, armastus otsus. Kui on mõlemapoolne soov koos olla, pole kilomeetrid takistuseks ega põhjuseks lahku minna. Argihommikuti eraldi ärgates on täiesti võimalik kullakaaluga head suhet omada, kõigi nende puuduste ja omapärade kiuste.

Esiteks ütlen kohe, et see toimib vaid siis, kui mõlemile see sobib ja täpselt nii kaua, kui sobib või hästi natukene pikemalt. Kui ühe poole eksistents on üksi olles häiritud ja lõpetab normaalse toimimise, ei ole sel suhtel distantsilt tõenäoliselt pikka pidu ega õnne. Minu kõige soojem soovitus ongi läbi mõelda ja väga väga hoolikalt kaaluda, kas ja miks seda suhet hoida suudetaks, kas oleks tegu ajutise lahendusega, näiteks õpingute ajaks, pere heaoluks kaugemale raha teenimiseks või inimeste iseloomu eripärade tõttu sobiva versioonina. Vahel üksikuna tundmine on normaalne, aga kui just laiemat sorti rehaga kuskile suurt raha kokku riisuma ei lennata, ei ole kojujääja koduste kohustustega ülekoormamine äkki ikka mõttekas.

Kohtumised kui mesinädalad

See on tõesti nii, kui armastus ei koosne vaid koosolemise harjumusest. Lahusoleku aeg tekitab igatsust ja kummalisel kombel lähendab omal moel. Igapäevaselt koos elades ma oma partneriga nii paljudest olmeasjadest ja tunnetest ei räägi, kipume rohkem sellise tüüpilise paari argielu elama, kuhu kuuluvad tööjärgsel ajal diivan, internet, sõbrad ja omad tegemised. Teineteisest kaugel olles ja virtuaalselt suheldes oleme aga hoopis pühendunumad ja analüütilisemad. Aeg, mille teineteise jaoks võtame, on spetsiaalselt eraldatud, mitte millegi kõrvalt. Sellele mõeldes hakkavad juba kõhus liblikad kõditama.

Olen ka ise jagaja tüüpi naine ja kuna füüsilist lähedust niigi pidevalt ei saa, on vaimne lähedus ülioluline. Seksi saab vähem kui tahaks, muu peab siis seda piisavalt kompenseerima.

Lilleline elu

Elu on lill. Tahab kastmist, hoolitsemist ja väetamist, õige käsitluse korral õitseb ja lokkab. Kui seda aga suvaliselt kärpida, hooletusse jätta või unustada kasta ja lasta läbi kuivada, pole midagi head oodata. Sitkemaid eksemplare on võimalik tagasi elule turgutada, aga mitte alati ega lõplikult. Võimalik ka edasine kiratsemine endise lopsakuseta, siis tuleb ka ühel hetkel otsustada, kas sellest piisab või peaks ikka välja vahetamisele mõtlema. Kidur rootsik toanurgas ehk kärbunud suhe südames on kõnekad paralleelid, et midagi olemasolevatest faktoritest ei ole antud eksemplarile soodsalt sobiv või pole viitsitud ega tahetud hoolt kanda.

Võtan üksiolemise aega kui omamoodi puhkust. Ma ei tee siis süüa, jätan oma riideid ebaromantiliselt laokile ja koristan umbes poole vähem. Panni ei võta vahel üksi olles väljagi, mul puudub üldiselt motivatsioon iseendale kokata. Puuviljad, kodujuust ja toidutellimise äpid on sel ajal minu head sõbrad, samuti võin kolmel õhtul järjest putru keeta, et mitte poodi aega raiskama minna.

Läägromantilistes komöödiates kujutatakse üksiolevaid naisi ette veiniklaasiga vahuvannis – tõmban sellisele stseenikujutlusele omalt poolt tubli sortsu vett peale. Üksi kodusolevas naises pole ausaltöeldes just palju glamuuri. Kindlasti on ka neid, kes ei kujuta oma kodust puhkepäeva ette hoolikalt valitud riiete ja meigita, aga ei mina ega mu sõbrannad kuulu sinna gruppi. Tuleb ette pesemata juukseid, päevi, mil aluspükse ja maikat selga vedades on riideid seljas juba rohkem kui küll ja silmade värvimise asemel on maksimaalne iluprotseduur koorunud küünelaki eemaldamine ning hammastepesu. Enne kallima tulekut aga vuntsin üles nii kodu kui iseenda ja ei tee seda mitte partneri jaoks vaid muutuva prioriteedi toel. Lihtne.

Eemaldab terad sõkaldest

Kui pikalt teineteisest eemal oldud ja mees koju tulles esimesena sõpradega jooma tõmbab, võib sellest omad järeldused teha. Kui koju saabunud kaaslane oma kohalolekuga sisseharjunud igapäevaelu häirib, siis samuti. Kumbki otsib vabandusi, miks pole mõtet mõnikord koju tulla, teisele helistada ja ei taha teist poolt endale külla? Ohumärk. Kui pidevalt paneb muretsema, mida teine teeb, teadmatus, mis seisus on suhe või on karedalt kraapiv kahtluseuss, et midagi pole ikka päris õige, ärge oodake, mis saab, vaid rääkige omavahel. Armastus sõltub lähedusest, hoidke kaardid laual ja olge ausad. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles