Tippmodell Alexandra Elizabeth Ljadov: teistsugune olla on OK!
Video ja fotod: Alexi ekspressiivsed tööd

Alexandra Elizabeth Ljadov on moemaailmas üsna harv nähtus – tal on oma arvamus, sageli üsna radikaalne. Ta ei karda seda väljendada ja ta oskab rääkida. Nii sõnade kui piltide keeles.

Alex on üks neid, keda maailm tunneb märksa paremini kui Kodu-Eesti suletum ring. See õbluke 19-aastane tüdruk kuulub modellimaailma tipp-viiekümne hulka, hot list'i, kuid see pole kaugeltki kõik. Ta on juba ennast näidanud ka originaalse videokunstnikuna ja teinud koostööd enamiku moemaailma loovgeeniustega. Arter sai New Yorgis resideerivale Alexile pihta põgusa Eesti visiidi ajal. Rääkisime eneseväljendusest ja isemoodi olemisest ning püüdsime ta pildile just sellises meigis-stilistikas, nagu uljaspäine iludus end esitleda soovis.

Mis andis sulle tõuke ennast ka loomingulise poole pealt maailmale näidata? Modellitöös ju aega ega energiat üle ei jää, see võtab väga lihtsalt nii sõrme, käe kui kõik muu.

Mul on selline pisik ammu juba sees ja usun, et see on asjade loomulik kulg. Väiksena sain tantsides ennast välja elada, 13-aastasena sõitsime New Yorki, võtsin sõbrad kokku, panime imelikult riidesse, tegime videoid ja postitasime neid sotsiaalmeedias. Adrenaliin, mida loominguline eneseväljendus annab, jäi sealt verre ega kadunud ka modellitöös kuhugi. Lihtsalt modellina annan ma edasi kellegi teise lugusid ja ideid, videotes aga saan jutustada enda omi.

Ühel suvel pildistasime John Gallianoga. Ta näitas mulle oma maja ja seda, kui mitmekülgse kunstnikuna ta ennast tegelikult teostab ning kõik see tuli mulle korraga taas meelde! Hakkasin kohe tegutsema – tegin ühe moevideo The Love Magazine’i jaoks, neile hullult meeldis ja sealt hakkas asi veerema.

Ma tahaksingi öelda kõigile neile noortele, kelle eripära kellelegi ette jääb, et sa ei ole ainus!

Mis rollid sa videoid tehes enda kanda võtad?

Kõige rohkem meeldib mulle olla idee autor, director ehk režissöör siis. Aga ka stsenarist. Mu ideed on konkreetsed, hea meelega kirjutan need kaader haaval lahti, shot list’i, et kust ja mida, mis nurga alt täpselt filmitakse, teen koos operaatoriga. Kõik on minu peas olemas, detailideni. Olen ise stilist ning lisaks näitlen. Ja loomulikult post production. Aga mul oli muidugi tiim ka – operaator, assistent, näitlejaid – ülipalju inimesi, teisiti polegi filmimaailmas võimalik midagi teha. Ma valin ise meeskonna, kes minu ideed kannaks ja edasi annaks. Isegi lühikese video taga on ülipalju tööd, kõrvalseisja ei kujuta seda ettegi.

Vaata Alexi viimast filmi: "Round and Round She Goes", mille julge ja ekspressiivne stiil on maailmas juba palju tähelepanu äratanud.

Film on väga mitmemõõtmeline maailm, kuhu igaüks ei julge siseneda. Ja töömahukust mainisid äsja ise ka. Miks sa endale nii raske ala valisid? Modell olla oleks kahtlemata kergem tee.

See on minu jaoks suurem võimalus ennast väljendada ja pakub palju rohkem rahuldust! Pingutus, töö intensiivsus – ma naudin seda! Kui ma näiteks video ära teen, siis mul on nii hea meel enda üle. Mul on mingi sisemine surve anda ideedele enda peas vorm.

Ja see on lõbu ka! Ma olen nii õnnelik oma filme tehes! See on nagu naturaalne «high», kõrgendatud meeleolu seisund, millest tulen välja alles siis, kui asi valmis saab. Ma pean suureks vedamiseks, et olen nii noor, aga mul on juba võimalus teha seda, mis mulle päriselt meeldib.

Video on põnevam kui staatiline pilt. Sa ei loo ainult illusiooni, vaid terve eraldi maailma, kuhu saad mitmes mõõtmes isikupära lisada. Oma unistustes näengi end töötamas režissööri ja näitlejana, see pakub mulle aina enam huvi.

Ehkki mulle meeldib ka fotosse mõni pikem lugu sisse peita. Modellitööd näen ma samamoodi – see pole minu jaoks lihtsalt fassaad, vaid ka ideed selle taga. Mind huvitab sisu, ma tahan asja sisse minna. Aga videos on muidugi vaja modelli rohkem juhendada kui fotosessioonil.

Vaadates sinu videoid, on ilmselge, et uljaste ideede puudus sind ei kimbuta. Palju julgeid vaatenurki, elutervet sarkasmi, draamat, surma, kontraste… Mis su fantaasia käima paneb?

Täiesti suvaline hetk. Võin seista kusagil tänavanurgal ja silme ees hakkavad pildid jooksma. Mul on lihtne mõtted tervikuks liita, küllap aitavad fotograafiline mälu ja hea kujutlusvõime.

Mind käivitab ka see, et filmis peab kõik olema hästi autentne ja seal pole fotoshop’i. Muidugi on see võimalik, aga see oleks ülihull töö. Videosse saab rohkem ehedust sisse panna, see on suurem väljakutse ja annab palju rohkem edasi. Tunnen praegu, et saan kõik oma ideesähvatused tõlkida visuaalseks kunstiks – see on minu eneseväljenduse kanal. Mul on tohutult ideid.

Kuidas sa oma ideede tulvas korda lood?

Pead ise sorteerima ja otsustama, kas on väärt idee. Minu jaoks on see väga konkreetne – käib klikk! See on lihtsalt nii tugev vajadus end kunstiliselt väljendada, et ilma selleta ei saa edasi elada. Ma pean selle ära tegema! Olen aru saanud, et ainult sellised mõtted ongi väärt teostamist. Ma usun, et kõigil loomingulistel inimestel on oma ideedega umbes sarnased suhted. Idee küpseb su peas, ei lase magadagi, otsib väljapääsu. Sellisel hetkel leiad sa ka eneseusu, et asi lõpuni viia, ja sind ei sega teiste kahtlused. Kui keegi ütleb: «Oo, see asi on liiga suur, sa ei saa sellega hakkama…», siis mind see pigem innustab veelgi ja annab sihikindlust asi lõpuni viia.

Teiselt poolt tuleb pähe ka palju selliseid mõtteid, mille väärtuses sa kahtled. Kui hakkad kaalutlema ja iseendale asja õigustama, on ju selge: see ei ole hea idee. Selle tunned samuti ära.

Vaata Alexi filmi: "Good Contact". Ole valmis üllatuma.

Sinu filme vaadates tundud paras mässaja olevat, kuid poeetilises vormis. Vähe sõnu, aga alati väike intrigeeriv torge, mis sunnib kaasa tulema. Ja mõtlemiseks jätad sa rikkalikult ruumi…

Mulle meeldib väga tekstidega töötada. Enamasti on see nii, et teen pika teksti, kuid siis tundub üks, teine ja kolmas asi välja öelduna liigne ning järele jätan ehk vaid neli lauset.

Mulle meeldivad sellised mõttemustrid, kus üks lause viib järgmise tegevuseni, aga üllataval viisil.

Sõnades ja videos olen ma palju poeetilisem kui päris maailmas. Tunnen, et saan seal oma peast välja lasta mõtted, mida ma kõigile ei ütle.

Tavaelus olen väga konkreetne ja otsekohene. Mulle ei meeldi, kui inimesed ajavad mingit jama suust välja. Eelistan, et asjad on selged, siis saab sammud kokku leppida ja tegutseda. Mulle ei meeldi ühe probleemi juures kaua istuda, asi tuleb ära lahendada ja edasi minna. Võin öelda, et olen natuke isegi dramaatiline natuur, keskteed ja kompromissi ma väga ei armasta. Kas lahendame asja ära või lõpetame kõik ära!

Modellimaailmas on ju samas hoopis erakordset paindlikkust vaja, küllap lihtsalt valid koha, kus olla väga tugeva selgrooga ning kus plastilisem.

Jah, töös olen valmis kokkuleppele jõudma. Sõltub, mis rollis ma olen, ja ma saan sellest ülihästi aru. Aga kui ma ise olen kunstnik ja mu peas on küpsenud kindel visioon, tuleb panna kand maha ja viia asi sihile. Vastasel juhul ei jõua sa kunagi idee teostamiseni sellisel kujul, et algne jõud selles veel alles oleks. Ehkki ma tegelikult tunnistan, et asjad arenevad töö käigus edasi ja enamik asju ei õnnestu täpselt sellisena, nagu need olid alguses kavandatud.

Tippmodell Alexandra Elizabeth Ljadov

FOTO: Eero Vabamägi

Mis on loomingulise koostöö õnnestumiseks sinu silmis kõige tähtsam?

Ausus! Aus tagasiside kõigele, mida ma teen. Ainult selliseid inimesi ma tegelikult suudangi hinnata, kes ütlevad välja, mida mõtlevad. Ma ei taha sisutühja kiidulaulu kuulata! Ma ju tean, et mul pole veel palju kogemusi, targad teavad minust paremini, ja kui ma tahan saada paremaks, aitab mind just aus tagasiside. See on kõige kiirem koolitus! Kui mitte keegi meile ei ütle, mida me valesti teeme, siis teeme ju kogu aeg sama viga uuesti. Samavõrra usun ma, et väga palju õpetab tähelepanelikkus ja avatus, see, kui sul on võimalus lähedalt näha, kuidas meistrid töötavad.

Mul on vedanud, et mu vanemad ei valeta. Minu ema vähemalt ütleb kõik ausalt välja. Ehkki on küll ja küll emasid, kellele meeldib kõik, mida lapsed teevad, vahet pole, mida nad teevad. Minu ema ei löö iga asja peale käsi kokku ega hüüa: «Oi kui tubli sa oled!»

Eestis on üsna levinud hoiak, et ainus viis viisakas olla on kõigega nõustuda ja aina naeratada.

Jaa, meil on siin väga tavaline hea näo tegemine, aga mujal maailmas on see täpselt sama levinud! Iga asja peale: «Wow! Amazing!» See ei tähenda midagi.

Aga on mõned inimesed, kellest ma tean, et kui nad annavad tagasisidet, siis nad on selle läbi mõelnud.

Kui otsekohene sa ise oled?

Oo, ma olen väga otsekohene! Vahepeal isegi liiga… Nüüd olen õppinud delikaatsemalt väljenduma, aga aususest ma ei loobu! Ausus on maailmas põhimõtteliselt ära kadunud. Ma pean selle vastu astuma. Tihti näen, kuidas suheldakse ümber nurga ja keerutatakse. Siis tunnen, et minu kohus on ka teisel silmad avada ja soovitada: «Sa võiksid minuga ausam olla.» Ma käitun teistega nii, nagu tahan, et minuga käitutakse.

Ent ebaviisakas ei maksa ka olla! Üks sõber saatis mulle oma projekti, mida oli pikalt kiitnud. See projekt nägi keskpärane välja. Ma teadsin, et tal on võimeid enamaks. Ütlesin otse: siit on emotsioon puudu, sa suudad paremini teha! Tülli me ei läinud, sõber oli tänulik, et kaasa mõtlesin ja oma arvamuse välja ütlesin. Sest «oo, väga hea, imeline, võrratu» on tihtipeale märk, et inimene pole üldse süvenenud!

Väga palju on tänapäeval mängu, kus vahetatakse sõnu, mille taga pole mitte mingit sisu. Sina ütled komplimendi, teine vastab, selles on omad mängureeglid ja keegi pole kunagi päris aus. Moemaailmas on selliseid mänge eriti palju, ma saan neist aru, aga tajun piire. Ma leian, et oma sõpru ma austan kõige rohkem sellega, et ütlen neile ausalt ja otse. Fotosessioonil ma samuti oma arvamust enda teada ei hoia, kuid valin peenema viisi, pigem pillan mõne vihje. Lihtsalt tuleb delikaatne olla. Ma saan aru, et mul pole voli õpetada loovjuhti, kes on miljon korda kuulsam, aga kui ma näen, et asjad ei toimi, siis on minu eesmärk alati, et need lõpuks toimiksid.

Olen tähele pannud, et kui sa kõike viisakalt teed, siis inimesed võivad esmalt üllatuda, et sul on midagi öelda, aga peagi nad eelistavad kaasamõtlevat ja suhtlevat modelli vaikivale modellile.

Karakter ja sisemine jõud on siis peamine ka sellises äris, kus pealtnäha maksab vaid välimus?

Jaa, see suhtumine on ammu muutunud. Supermodellid muutsid seda. Ei piisa ainult ilusast näost, mille taga kedagi ei ela. Modellil peabki iseloomu olema. Need tüdrukud, kes on keskendunult kohal ja räägivad, on palju edukamad. Lõpuks tekivad ju seosed ikkagi inimeste vahel, klient eelistab tüdrukut, kelle arvamus on lahe ja kellega saab suhelda. Vaikivat ja eemalolevat modelli ei taha varsti enam keegi.

Ma olen teinud koostööd tüdrukutega, kes on täiesti vait, lihtsalt ootavad, istuvad oma telefonis… Aga suhtlemine on hästi oluline! Ja just oskus õigesti suhelda, olla delikaatne, viisakas, samas aktiivne ja otsekohene. Ma ei väida siin, et ma ise selles kunstis ülemäära hea oleksin, siiamaani õpin seda.

Alexandra Elizabeth Ljadov, rahvusvaheliselt kaalukad tööd, kaanefotod ja kampaaniad. Gucci

FOTO: MJ-Models

Igas loos, mis sinust maailma moepressis ilmunud on, rõhutatakse karakteri ja iseloomu olemasolu.

Mul on tõesti vist selline iseloom. Vahel olen sarkastiline ja kommenteerin üsna teravalt, aga ma ei ole kunagi pahatahtlik. Usun, et mulle antakse mõni asi andeks selle tõttu, et mul on ka enesekriitika omal kohal: kui mul läheb midagi valesti, julgen seda välja öelda. Üritan kahe jalaga maa peale jääda.

Tihti on vaikiva kaunitari legendi taga ilmselge harimatus. Ilus tüdruk kes-teab-kust ja ei oska keeli.

Mul on selles osas ilmselt kergem, et inglise keelt räägin täiesti vabalt. Vene keelega saan samuti hakkama, mu isa rääkis ju vene keelt. Kahjuks pean tunnistama, et eesti keele grammatika mul kõige tugevam ei ole, sest elan New Yorgis ingliskeelses keskkonnas. Olen end tihti tabanud sellelt, et mõtlen inglise keeles, ja see on täiesti loogiline, sest tõlkimine on ju selge energiakulu. Palju ratsionaalsem on luua ja väljendada samas keelekanalis. Oma energiat tuleb säästa, seda ei saa iga tühja koha peal tuulde lasta.

Tihti on muuseas nii, et ma tahan midagi öelda, kuid ei leia eesti keeles nii mitmetähenduslikku väljendit. Kui püüan inglise keelest tõlkida, siis kõlab kõik nii kohmakalt ja puiselt. Eesti keeles paljud asjad ju lihtsalt ei kõla. Või kõlavad liiga sirgjooneliselt. Mulle meeldib, kui asjal on mitu vaadet, mitu kihti, mida lahti harutada.

Eesti keel niisiis viskab sulle juba vaikselt kaikaid kodarasse. Kus sa oma eneseteostust ette kujutad, kas Eestis või pigem laias maailmas?  

Ma pole piiridest mõelnud ja see ilmselt näitabki asja ära. Tahaks loota, et minu looming on maailmasõbralik ja laiema vaatega. Ma olen kõigest 19-aastane ja juba see, mis on juhtunud, on tegelikult väga suur asi ja hästi suur au! Models.com on enim jälgitud kanal modellimaailmas, kus pole veel ainsagi eestlasega kaanelugu olnud, ja seal ma nüüd olen Comme des Garçons’i ja teiste maailmanimede kõrval. See tundub täiesti uskumatu!

Saan aru, et see on vedamine, et olen näinud nii paljusid tipptegijaid töötamas. Alati tekib tunne, et tahaks ise ka teha! Isegi idee, mis tundub kosmiliselt kaugel, ei ole seda. Teed esimese sammu, hakkad minema ja varsti on see lähedal. Ma tean, et on palju modelle, kes lihtsalt kulgevad ja ideed jäävad viitsimise taha, aga mina pole modellindust kunagi eraldi saavutusena näinud. See on minu jaoks väike osa suurest pildist, iga reis peab ju kusagilt algama! Kui sa sööd ära ühe kommi, siis sa tahad ju tervet pakki komme, eks ole!

Kommid – muidugi! Siia on hea vahelepõikena tuua teema, millest modellide puhul paratamatult mööda ei saa. Kehakuju ja söömine. Kuuldavasti oled sina üks neid õnnelikke, kes üldse ei pea vaatama, mida suhu paned. Kas sinu habras figuur on lihtsalt looduse loteriivõit?

Tunnistan, et kaaluteema pole minu jaoks tõesti oluline. Ma pole ennast kaalunud… ma isegi ei tea, kui kaua. Minu meelest pole see üldse teema, mille peale energiat raisata, ja mind vihastab, et moemaailm on nii skaalades kinni. Tegelikult paljud naised on, isegi mehed! Kuulan alati suure hämminguga, kui keegi hädaldab, et appi, ma võtsin juurde. Kui seda näha pole, siis keda huvitab? Loeb see, kuidas sa ennast tunned ja kuidas sa peeglist endale paistad. Isegi pikkus ju kõigub! Käid kiropraktiku juures, ta ragistab sul kondid lahti ja tuled sealt jupp maad pikemana tagasi. Selliseid asju ei tohi tõsiselt võtta! Elada võiks nii, et endal oleks hea olla – veidi trenni teha, mitte liiga palju kräppi süüa, puhata. Kõike mõõdukalt.

Vaata Alexandra Elizabethi moelaval, 15/16 sügishooajal arvati Eesti kaunitar maailma viie parima moelavamodelli hulka - lausa esikohale!

Nii mõnigi ründab nüüd, et mis viga ideaalse figuuriga noorel kaunitaril seda öelda, aga teised…

See, kui ilusana sa ennast oma kehas tunned, ei sõltu absoluutselt suurusest! Vaadake, mis maailmas toimub: üha enam on areenil pluss-suuruses modellid ning nad on fantastiliselt ilusad tüdrukud! Neil on samasugused võimalused, üha suuremad show’d ja kaanefotod. Tunnen mõnda, kes on üle kolmekümne aasta vana ja töötanud kõikide tippfotograafidega. Sa pead olema uhke selle üle, mis sul on! Kui sa jääd iseendaks, siis sa meeldid kõikidele teistele ka – ongi nii!

Tavalise kaunitari karpi sa kindlasti ei mahu. Mille poolest sa eristud?

Mul on iseloom ja karakter. Ma julgen minna neid asju püüdma, mida ma soovin elus saavutada. Mu emps ütleb, et mul on täpselt samasugune iseloom juba väiksest saati, ta on alati mind suunanud teostama oma unistusi. Väiksena arvasin, et mulle ei meeldi üldse modellindus, aga kui tegin oma esimese moe-show’, oli tunne kohe õige. Sain aru, et see energia, need inimesed sobivad mulle. Ma olen alati olnud tugev, ei tee tähelepanust liiga palju välja, küllap see ongi mind aidanud. Ma ei taha öelda, et ma mingi megahea olen, aga ma olen enesekindel selles, et teen oma tööd hästi.

Ja ma pole kunagi tahtnud olla ainult modell. Ma ei salli seda, kui inimesi tahetakse mingitesse kategooriatesse liigitada. Tegelikult on igaühel võimalus olla ükskõik kes, piiriks on ainult see, kui palju sa julged tahta!

Anna mõni nõks teistele noortele, mis elus edasi aitaks. Koolilõpp ja valikute raskus ju paljudel kohe ees.

Kõige alus on enesekindlus, see aitab mõtlemisest tegutsemiseni jõuda. Isiksus on alati esimene asi, sõltumata sellest, millise tee valid. Paks nahk on ka kasulik, eriti loominguliste ja nähtavate alade puhul. Kolmas tähtis asi on tööeetika: sa pead tõesti tahtma teha, püsima oma tegevuse juures ja kunagi ei tohi usku kaotada. Sest kui ühte teed pidi edasi ei saa, pole see maailma lõpp, sealt viib edasi teine tee.

Sa võid täiesti kindel olla, et kui sa midagi teed, siis paljud inimesed ütlevad su kohta väga halvasti. Eriti netikommentaatorid – nendest ei tohiks üldse välja teha. Mul on mõnikord kahju, kui vanaema loeb, mida inetut on minu kohta kirjutatud. Katsun teda lohutada, et keda huvitab, mida üks kibestunud inimene kusagil diivanipõhjas lösutades ja oma nutiseadet klõbistades minust arvab. Kas ma peaksin sellepärast olema teistsugune? Ei! Vahel küll mõtlen, mis seda inimest küll vaevab, et ta nii halvasti tahab öelda.

Alexandra Elizabeth Ljadov, rahvusvaheliselt kaalukad tööd, kaanefotod ja kampaaniad. Moeseeria Roberto Cavalli

FOTO: MJ-Models

Aga tõesti, mis nende netiõelutsejate hinge närib? Mürgitada teiste elusid inetusi tulistades ju vaevalt kedagi õnnelikumaks muudab.

Oh, ju neil pole lihtsalt muud teha! Kui oled nähtav, siis rünnatakse kõikjal, mitte ainult Eestis. Ma olen mõelnud, et paljud on ilmselt välise maailma suhtes liiga obsessiivsed. Mingi selline mehhanism, et nad kummardavad kõiki, kes tunduvad neile kuulsad. Aga see paneb ennast alaväärsena tundma ja siis oodatakse hetke, mil iidolitel midagi ebaõnnestub, et saaks ennast välja elada. Nad ei saa aru, et tuntud inimesed on täpselt samasugused inimesed nagu mina ja sina. Näiteks vaatasin kunagi telekast Kendall Jennerit Kardashianite sarjas ja nüüd me oleme tuttavad, ta on täiesti tavaline inimene. Kuulsustekultus on imelik asi. Tähed ei ole mingid jumalad, kelle ees peaks pugema. Mõni amet on lihtsalt nähtavam, mõni julgeb end rohkem väljendada. Ja olgu peale, kui sinu eneseväljendus on kirjutada selline kommentaar, mina sind selle pärast kritiseerima ei tule. Kahju on ainult, et sul midagi paremat teha ei ole.

Nii et sinu arvates tuleb see sihitu viha eelkõige sisutühjast elust?

Tead, viha on minu arvates üldse liiga tugev sõna, seda ei maksaks niisama loopida. Mina ise ei vihka kedagi ja ei usu ka, et inimene, kes sind ei tunne, saaks sind vihata. Vihastame me kõik, aga kahe minuti pärast on see üle läinud. Kujutan ette, et kui keegi tõesti ründaks või kahjustaks mu perekorda, siis oleks viha õigustatud. Aga lihtsalt mõni halb sõna? See on väga tühine, eriti inimeselt, kes mulle midagi ei tähenda.

Kadedus on samuti üks tülikas tunne, aga sellest peab lihtsalt üle olema, ei tasu lasta ennast pidurdada. Mõnda häirib, kui sul läheb hästi. Mul on sõprusringkonnas ka mõned, kes selja taga räägivad halvasti ja näo ees hästi, ning teevad seda põhjusel, et ihaldaksid ise teha neid asju, mida minul on võimalik teha. Leian, et ei pea nendega sellepärast veel halvasti käituma. Ma olen suht tšill, võtan asja rahulikult.

Loominguline maailm, milles sa iga päev töötad, on tegelikult ju tõeline stressipundar. Sul on usutavasti päris tõhusad taktikad, et oma tšilli meelelaadi säilitada?

Olen aru saanud, et mood pole tegelikult pooltki nii pingeline kui filmimaailm. See on küll tempokas ja närviline, aga see töö hulk igas hetkes pole pooltki nii suur.

Mul on üks hea nõks küll, mida soovitas minu terapeut. Kui tunned, et kõik on nii ülevoolav ja pöörane, igaüks tahab sinust osa, kõike peab korraga suutma… siis ma keskendun lihtsalt ühele asjale. Kasvõi oma sõrmele. See aitab kohe maha rahuneda, mõtted ära klaarida.

Looming on minu meelest suurepärane kanal, kus saab kõik kuhjunud pinged ja emotsioonid valla lasta. Stressi saan ma mingi idee vormis lihtsalt välja kirjutada.

Mulle sobib ka füüsiline aktiivsus – eelistan actioni’t ja adrenaliini. Mulle meeldib surfata, tantsida, jooksmas käia, freestyle-suusatada. Hirmu ma väga ei tunne, ükskord tegin mingit hüpet ja kukkusin umbes pool mäge allapoole. Ema sõitis samal ajal üles ja sai šoki, aga mina ei pannud väga tähelegi. Katki ma ka õnneks ei läinud ja mingit hirmu polnud. Vahel ma mõtlen, et võiks seda ohutunnet rohkem olla. Loomingulisi asju tehes on hea, kui hirm sind tagasi ei hoia.

Kas sa midagi kardad ka?

Jaa, lendamine ei meeldi mulle. Imestad, eks, modellid ju lendavad pidevalt. Aga ma selgitan. Mulle ei meeldi see eraldatus, maailmast välja lõigatud tunne. Ma paratamatult mõtlen, et kui nüüd midagi juhtub, ei saa ma kellelegi head aega öelda. Mulle meeldib kõik asjad ilusasti ära lõpetada, aga siis ma läheksin nii, et kõik jääks pooleli….  

Lõpetamisega seoses meenub, et oled üks väheseid noori, kes on ootamatu rahvusvahelise edu kõrval ka kooli ära lõpetanud. Olgu mood, muusika, meelelahutus – tavaliselt joostakse õnne püüdma ja lihtsam on käega lüüa. Sina endale aga armu ei andnud!

Jaa, ma tahtsin lõpetada koos oma klassiga Tallinna 21. koolis ja isegi nooremana kui enamik teisi. Minu jaoks on tähtis, et kõik alustatu saaks valmis. Küllap olen selle kanguse saanud isalt, tema oli ka väga kangekaelne.

Vahepeal oli küll tunne, et appi, see on võimatu! Aga mu ema ja vanaema on ka kindla jalaga naised, kes ei löö kunagi käega ega anna alla, mul pole muud võimalust kui samasugune olla! Praegu olen väga tänulik, et kool sai lõpuni tehtud. Ma ei võtnud isegi ajapikendust – kool kestis täpselt nii kaua, kui see pidi kestma.

Kas sul nüüd, noore täiskasvanuna, on konkreetne visioon, mida teha tahad või võtad vastu, mida elu toob?

Ma olen seda meelt, et kui võimalused tulevad, siis olen ma alati valmis ka kiiresti reageerima – ükski võimalus pole ju halb! Elul on mingi plaan, miks ta seda sulle pakub. Aga laiemalt vaadates tajun praeguseks küll, et see on välja kujunenud, mis mind huvitab ja mida teha tahan. Lapsena kujutlesin end laval tantsimas, modellitööd proovides sain aru, et siin on vabadust eneseväljenduseks isegi rohkem. Praegu olen punktis, kus videokunst annab mulle kõige vabamad käed oma lugude rääkimiseks.

Tippmodell Alexandra Elizabeth Ljadov

FOTO: Eero Vabamägi

Üks sinu eneseväljendusvahendeid on ka stilistika. Usun, et sinu kaanefoto ja fotolugu on üks intrigeerivamaid, mis Arterisse iial maandunud. See väljendab sinu enda stiili?

Minu eesmärk ei ole niisama intrigeerida, vaid julgustada! Ilus on isikupära, ja see, kes sa tegelikult oled, on väljanägemisest palju tähtsam. Julgus ennast väljendada – see ongi äge!

Osa inimesi tahavad kramplikult sarnased olla ja ei aktsepteeri kedagi, kes eristub, olgu meigi või stiiliga, kohe vaadatakse imelikult. Mul juhtus ka mitu korda, kui tänaval pildistamisele tulin, et mõni vaatas järele või naeris. Minu meelest on suhtumine, kus kellegi kulul tehakse nalja tema julguse pärast erineda, ülinõme! Ma tahan seda suhtumist muuta. Eriti eliitkoolides on kõik väga paigas, kuidas peab käituma, välja nägema, kuidas paista tegija. See pole tegelikult üldse tähtis! Tähtis on olla õnnelik.

Olid juba kooliajal paras mässaja?

Kui käisin teises klassis, tuli mul mõte minna punase huulepulgaga kooli. Õpetaja helistas emale. Ema ütles rahulikult, et mis mina teha saan, kui laps tahab proovida, las ta proovib ja õpib. Mul on pööraselt vanematega vedanud! Ma võin välja näha nagu hull joke, kuid ema julgustab mind alati, et ole see, kes sa olla tahad, ja mine lõpuni välja! Olen aru saanud, et see on igasuguse loomingu puhul nii: kui sa lähed üle piiri, siis ära jää poolel teel peatuma, mine täispanga peale! Sama sõnumit kannab mõnes mõttes ka see look, mida ma piltidel kannan.

Mulle ei meeldi seksikust rõhutada, on ka põnevamaid valikuid. Mul on kaks eelistatud stiili. Üks on trash couture – rämps ja kallid asjad segamini, teine on grandmother glam – pikad seelikud ja kostüümid. Kõik sõltub tujust. Ma usun, et Arteri seerias on elemente mõlemast.

Võin ka paljastavama kleidi selga tõmmata, kui sel on piisavalt käre iseloom. Mu lemmikvärv on tegelikult oranž. Siin tumedas loos see esile ei tule, aga inimesed ei imesta tavaliselt üldse. Kes mind tunnevad, ütlevad: «Jaa, selles on pointi, ma saan täielikult aru, et oranž on sinu toon!» See väga ekspressiivne toon on ilmselt minu iseloomu värvi.

Enamik naisi tahab olla eelkõige ilus ja meigiga väga ei eksperimenteeri. Sind sellised kammitsad vist ohjes ei hoia?

Sõltub, kelle arvamus sinu jaoks oluline on – kas teiste või enda oma. Kui tahad teistele meeldida, tuleb suure hulga piirangutega arvestada. Mulle piisab, kui ma ise ennast hästi tunnen, see annab vabaduse katsetada.

Ma julgen ikka väga! Mulle ei meeldigi tavaline meik – kui ma juba midagi endale näkku panen, siis parem midagi ägedat. Show’s pole mul iialgi probleemi ükskõik kui veidra look’iga lavale minna! Mõned vinguvad, aga minu jaoks on see töö ja pealegi lõbus mäng.

Inimesed kritiseerivad sind nii või teisiti. Ja õiendajad võiksid ka vahel suurt pilti näha – nende käest, keda te praegu koolis narrite, lähete te tulevikus tõenäoliselt midagi paluma. Elus on mingid sellised loogikad. Vanemate roll pole noort piirata, vaid avardada tema maailmapilti. Koos sellega kasvab inimese tolerantsus ja siis ei reageerita iga väikese erinevuse peale nii palju. Mida vähem tead, seda rohkem asju sind häirib. Minge reisima, kui võimalus on, sokutage lastele arendavaid filme ja raamatuid. See on oluline, millest aru saada – teistsugune olla on OK!

Oled end alati teistsugusena tundnud?

Jaa, alati. Ja see pole alati kerge. Ma tahaksingi öelda kõigile neile noortele, kelle eripära kellelegi ette jääb, et sa ei ole ainus! Ma annan ka selle intervjuu mõttega teisi noori julgustada! Kõik loomingulised inimesed räägivad mulle, kui raske lapsena oli – olla paratamatult erinev, paista paratamatult silma, kohata kaaslasi, kes ei mõista sinu mõttekäike, ja kes ootavad, et oled samasugune nagu nemad. Ma olen ise ka nii tundnud.

Modellitöö kaudu avanes mulle maailm, mis tegi kiiresti selgeks, et isikupära on väärtus, mitte takistus. Ja ühtegi takistust peale nende, mis su enda peas on, elus ei ole. Hakka otsast minema ja jõuadki sihile! Iga uus väljakutse on eelmisest suurem. Alguses tegin lihtsalt videoid isa vana videokaameraga, nüüd saan juba kasutada korralikku tehnikat ja tiimi.

Paljudel on mingi idee, aga kardetakse ja leitakse miljon põhjust, miks seda teostada ei saa. Hirm paneb inimesed takistusi nägema. Aga kui sa hakkad kohe tegutsema, siis näed võimalusi, ja maailmas on neid ülipalju! Kui inimesed näevad, et sa tõesti piisavalt palju tahad, siis avanevad viimaks ka uksed. Äraütlemised, ebaõnnestumised, kriitika, kukkumised – keda see huvitab, kui sa viimaks finišisse jõuad?

Alexandra Elizabeth Ljadov

Sündinud 1. septembril 1997. Tema isa Oleg Ljadov (1955–2013) oli jalgrattur, triatleet ja seikleja kuulsusega ettevõtja, ema Kristina Ljadov on ettevõtja, sommeljee ja seltskonnatäht.

Modellina esindavad Alexit juhtivad agentuurid üle maailma, näiteks Elite Pariisis ja Milanos ning MJ Models Eestis, mille võtmefiguuriks on Margit Jõgger.

Alex on 178 cm pikk ja mõõtudes 81–59–86.

2013 alustas modellitööd, mis kohe saavutas rahvusvahelised mõõtmed.

2015 esitles laiemale avalikkusele esimest loovtööd video vormis.

2016 lõpetas Tallinna 21. kooli.

Töötanud enamiku kõrgmoe nimedega nii kampaaniates kui catwalk’il. Näiteks on ta mitu aastat olnud 2017 Victoria Beckhami muusa ning Prada, Proenza Schouleri ja paljude teiste show’-modell. Arvukatest töödest pälvisid palju tähelepanu ka kampaaniad Yves Saint Laurentile 2014 ja 2015.

Alexi videokunsti presenteerivad models.com ja The Love Magazine.

2017 viimased filmid:

«Good Contact»

«Round and Round She Goes»

Viimases astub Alexi õe rollis üles teinegi Eesti tippmodell Karmen Pedaru.

Kes on UUE PÕLVKONNA SUPERMODELLID? A Fashion valis välja 10 parimat, Eestlanan Alexandra Elizabeth on 6.kaunitar tuleviku supermodellide väärikas reas.

Tagasi üles