Toomas Kivimägi: Tahaks lennata, kuid mitte eriti ... kallilt

Toomas Kivimägi. Foto: PP

Unistus hakkab muutuma reaalsuseks. Ent unistus saab reaalsuseks enamasti ikka siis, kui selle nimel tööd tehakse. See ongi Pärnu lennujaama lugu. Valitsuse otsus eraldada 20 miljonit eurot lennujaama rekonstrueerimiseks on selle kinnitus.

Nüüd on pall Pärnu väravas. Valitsusega läbirääkimistel on nii eelmise kui praeguse majandusministri seisukoht olnud, et riigi investeeringu (eel)tingimus on see, et kohalik “kogukond” osaleb lennujaama ülalpidamiskulude katmisel (lennujaama kulud ületavad kordi tulusid). 28. septembri arvamusloos sama lehe veergudel rääkisin summast 500 000 eurot, mis oleks mõistlik ja jõukohane. Tookord kirjutasin, et sellest 300 000 peaksid panustama ettevõtjad kui otsesed kasusaajad ja 200 000 võiksid panna Pärnu linn ja Pärnumaa omavalitsusliit. Kusjuures määravaks saab just ettevõtjate huvi ja valmisolek panustada. Miks?

Peamine argument, miks olen vastu kogu summa – 500 000 euro eraldamisele igal aastal linnaeelarvest on see, et Pärnusse üle ühe liinilennu (kui sedagi) tekke tõenäosus on pea olematu. Millele tuginedes seda väidan? Esmalt üldine arusaam ülitihedast konkurentsist lennundusturul. Teiseks: liinilend vajab stabiilselt reisijaid. Konkreetne ja vahetu argument on Tartu. Viimasena nimetatu on pidanud heas korras lennujaama seitse aastat, ent mitu liinilendu neil on? Üks: Tartu–Helsingi.