Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit

Kaitseväelasi püssiga taga ajanud mees: mind oli aetud viimase piirini (31)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Lääne-Virumaal Kadrina vallas Ohepalu külas arenes teisipäeval konflikt kohaliku elaniku ja Kevadtormi õppusel osalevate kaitseväelaste vahel niivõrd tuliseks, et taluperemees asus kaitseväe maastureid üle põllu oma autoga taga ajama, tõkestas nende tee ja tulistas jahikarabiinist lasu õhku.

Ohepalu külas talu pidava 56-aastase Ivo Lõõniku sõnul ei ole tal Eesti kaitseväe vastu midagi ja peab riigi kaitsmist vajalikuks, kuid sel päeval oli tal ridamisi konfliktseid kokkupuuteid kaitseväelastega, mis ajasid ta lõpuks endast välja. «Kõik keris ja keris, nagu konveierilindil ja lõpuks sai mu karikas ääreni täis. Viimaseks piisaks sai see, kui läbi mu hoovi kihutas kaks kaitseväe maasturit, samal ajal kui lapselapsed õuel olid,» rääkis Lõõnik.

Sündmused hakkasid arenema juba esmaspäeval

Taluperemehe sõnul võib kogu sündmuste ahela alguseks pidada esmaspäeva, kui ta nägi, kuidas talu metsast tuli välja kaks kaitseväe luure-ATVd, mis sõitsid üle põllu minema. «Vaatasin metsa üle ja avastasin, et mõned kuusetaimed olid maha sõidetud. See ärritas mind. Kellele ma metsa kasvatan, kui see lihtsalt maha sõidetakse? Midagi katastroofilist ei olnud, maha oli sõidetud tühine kogus kuusetaimi, aga kõik toimus ikkagi minu maa peal,» sõnas Lõõnik.

Talust veidi eemal seisis tee ääres sõjaväepolitsei auto, milles istuvatele kaitseväelastele mees oma muret kurtis. Lõõniku sõnul olid sõjaväepolitseinikud toredad mehed, kes andsid talle kaitseväe tsiviil-sõjalise koostöö ohvitseri leitnant Eero Salmanni numbri. «Salmann on mõistlik mees, ta sai mu murest aru ja leppisime kokku, et teisipäeva hommikul kell 9 on tsiviil-sõjalise koostöö üksuse juht major Viljar Kurg minu talu õuel,» meenutas Lõõnik.

Tankid ja soomukid sõitsid üle metsanoorendiku

Järgmisel hommikul viis Lõõnik oma tütre Kadrinasse bussijaama ja tagasiteel nägi ta, et talust veidi eemal asuvale tema kinnistule on hakanud kogunema kaitseväe rasketehnika. «Sinna oli tulnud mitu soomukit, veoautosid ja lõpuks veel kaks tanki. Kuna major Kurg pidi kohe minu juurde jõudma, sõitsin oma maja juurde. Seal võtsin Kure oma auto peale ja läksime rasketehnika juurde,» rääkis mees.

Viljar Kurg hakkas ühe madalama astme ohvitseriga rääkima, samal ajal läks Lõõnik ühe autos istuva mehe juurde ja küsis, mida nad seal teevad. «Ma ütlesin talle, et minge siit minema, see on minu maa ja ma kasvatan siin juba 1998. aastast metsa. Tema vastas, et kuulab ülemuse käsku. Emotsioonid olid kõrgel ja tekkis sõnavahetus. Asi lõppes kaitseväelase sõnadega, et sellised maaomanikud tuleks kõik seina äärde panna,» rääkis Lõõnik.

Mehe sõnul see vahejuhtum teda siiski endast välja ei ajanud, pealegi organiseeris major Kurg kohe kahjude likvideerimise. «Kohale tulid mõistlikud mehed, kes istutasid sinna uued kuusetaimed. See vahejuhtum sai ilusti ära klatitud,» rääkis ta.

See oli aga kõigest teisipäevaste vahejuhtumite jada algus. Ajal, mil Ivo Lõõnik oli metsast puid toomas, sattus tema koduhoovi kaks gruppi kaitseväelasi, kes paistsid seal tegevat ettevalmistusi lahinguks. Abikaasa Virve tõrelemise peale mehed lahkusid. Seejärel tuli suure mürinaga üle taluõue kolm Black Hawk helikopterit, mis panid maja aknaklaasid värisema.

Seejärel saabus taluhoovi psühholoogiliste operatsioonidega tegelev kaitseväe üksus, paludes luba lasta puuriida tagant kõlaritest tankimootorite müra. «Nemad olid mõistlikud mehed ja seda ma neile lubasin,» lausus Lõõnik.

Tagaajamine üle põllu käis nagu filmis

Mehel ajas kopsu üle maksa õhtul aset leidnud vahejuhtum, kui tema hoovist sõitis suurel kiirusel läbi kaks lahtise katusega kaitseväe maasturit.

«Nad tulid täie lauluga, suur tolmupilv oli taga. Kuigi õuealal tohib sõita 20 kilomeetrit tunnis, oli nende kiirus midagi 50 kanti. Võib-olla rohkem, võib-olla vähem, ma ei oska seda hinnata. Tõstsin käe ja üritasin neid peatada, aga nad panid täie auruga edasi. Samal ajal olid hoovis mu lapselapsed, üks ühe-aastane, teine eelkooliealine,» rääkis mees.

See ajas mehe lõplikult endast välja. «Stress oli nii meeletu, et ma jooksin uude majja, avasin relvakapi ja haarasin jahikarabiini. Nad olid kiired, kui ma neile järgi sõitma hakkasin, olid nad juba läbinud L-kujulise kurvi ja sõitsid taha metsa poole.» Mees hüppas oma Mitsubishi L200 pikap-maasturi rooli ja asus kaitseväelasi taga ajama.

«Ma sõitsin diagonaalis mööda põldu neile ette. Andsin gaasi, ma ei tea, kui kiiresti ma sõitsin, aga auto hüppas põllu peal, nagu kinofilmis. Õnneks jäi masin terveks. Jõudsin neile ette, veel sõidu pealt sain käigu välja, rabasin püssi, ja niipea kui välja sain, siis panin kohe paugu puude latvade poole. Siis jäid nad seisma,» rääkis Lõõnik.

Pikka juttu tal kaitseväelastega ei tekkinud. «Ma küsisin neilt, et mida te mehed teete? Sõidate läbi mu hoovi ja seate laste elu ohtu. Keegi neist midagi kobises ka, et ära tee niimoodi. Minu mäletamist mööda oli neli meest ühes ja neli teises autos. Džiipidel rippusid kuulipildujad peal, samuti olid neil kõigil automaadid kaasas,» kirjeldas Lõõnik. Sellega vahejuhtum lõppes ja kaitseväelased sõitsid edasi.

Peremees pidi oma relvad politseile loovutama

Õhtul tuli taluõuele politsei. «Kui tavaliselt kirjeldatakse, et kurjategijal käib jõnks südame alt läbi, kui näeb politseid lähenemas, siis mina tundsin ennast täiesti rahulikult. Ma ei tundnud, et oleksin midagi valesti teinud. Ma ei õigusta oma tegu, aga mind oli aetud viimase piirini,» rääkis mees.

Politsei järel saabusid taluõuele ka sõjaväepolitsei ja kaitseväe peastaabi autod, kokku kümmekond inimest. Mees näitas politseinikele ette relva, millest ta tulistas, samuti relvaloa. Kuna loale oli märgitud neli jahirelva, pidi mees need kõik politseile loovutama.

Lõõnik käis koos politseinikega laskmiskohas padrunikesta otsimas, kuid siis jäigi see leidmata. Mees avastas hülsi alles järgmisel päeval oma autost juhiistme kõrvalt. «Küllap see siis autosse kukkus, kui ma püssi autosse viskasin,» arvas ta.

Mees ei soovi kaitseväega mingit tüli

Lõõniku kinnitusel ei soovi ta Eesti kaitseväele midagi halba ja mõistab suurepäraselt, et Kevadtormi taolised õppused on vajalikud.

«Mina tahan, et õiglus maksaks. Ma võin lubada kaitseväe tankidel ja soomukitel ka järgmisel aastal mu metsanoorendiku kõrval asuvat võsa kasutada, kuna see on strateegiliselt hea koht varjumiseks. Aga ma tahan, et nad oleksid kultuursed ja ei läheks minu noorendikku lõhkuma. Tuleb arvestada maaomaniku töö ja vaevaga,» lausus Lõõnik.

Mees rõhutas, et austab paljusid kaitseväe ohvitsere väga. «Teatud mehed on superohvitserid, müts maha nende ees, respekt! Ma tahaks tänada leitnant Salmanni ja major Kurge,» lausus ta.

Samas toonitas mees, et inimestega tuleb rääkida, mitte omavolitseda, kuna Eesti kaitseväegi ongi Eesti inimeste kaitseks mõeldud.

«Praegu on kujunenud nii, et mina olen justkui üksik võitleja, kes sõdib Eesti kaitseväega oma pere, laste ja kinnistute eest,» tõdes mees.

Kaitsevägi jäi kommentaaris napisõnaliseks

Kaitsevägi ei kommenteerinud teisipäeval aset leidnud juhtumit lähemalt. «Saan kinnitada, et juhtum aset leidis. Juhtunu täpsemad asjaolud selgitab välja uurimine. Seetõttu ei saa ka kaitsevägi sarnaselt politseile juhtunu kohta praegu rohkem kommentaare anda,» ütles kaitseväe teabeohvitser leitnant Kristel Maasikmets.

Politsei alustas täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks kriminaalmenetluse karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb avaliku korra rasket rikkumist.

Tagasi üles