Marti Aavik: uudis: lastetus on pärilik (33)

Marti Aavik
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Oma lapsed tuleb igal rahval ise sünnitada ja üles kasvatada – värske inimarengu aruanne vaid kinnitab seda (vt PM AK lk 2–5). Eesti inimesed ju tahavad lapsi saada ja mina ütleks siia juurde, et Eesti on tore maa, selleks et iga ema-isa ja ka vanavanemad võiksid oma järeltulijate arengust rõõmu tunda.

Tihtipeale kuulen endast nooremate inimestega juttu rääkides, et kuigi nad unistavad lastesaamisest, on ikka natuke hirm, ja igasugu kujutlusi, mis kõik peab enne olemas olema. Ma saan neist väga hästi aru – nii hirmudest kui ka materiaalsetest standarditest. Aga oskan ka vastu öelda, et tegelikkus kummutab hirme. Ja kuigi me keegi, vähemalt siin põhjamaal, ei saa hakkama puu all elades ja talvevarusid kogumata, on ettekujutused, missugune peab justkui vältimatult olema elu materiaalne külg, enamasti üle pingutatud.

Päriselu tundub palju lihtsam ja loomulikum, mingis mõttes võib-olla isegi muretum kui sellised ette kartmised. Suur perekond – see, et sul on palju sugulasi – on tore. Mäletan, kuidas ma lapsepõlves ootasin sünnipäevi, küllaminekuid ja küllatulekuid. Üksi metsas uitamisel on oma väga suured võlud, aga siis tahaks ju jälle olla teistega koos. Isegi kui need teised sul vahel hinge täis ajavad.

Otsisin netist ühele ütlusele tuge ja leidsin: «Kirjanik, kirjastaja ja tõlkija Indrek Koff ütleb, et on oma nelja lapse kõrval aina täpsemalt mõtestama hakanud vanasõna, mis väidab, et laps on mehe isa.» (Pere ja Kodu, 24.09.2015) Olen sellega omast kogemusest ja teistegi vaatlemise järel täitsa nõus. Pean ütlema, et austus ja mõistmine oma isa, vanaisade ja nendegi esiisade suhtes edeneb. Lastetus on ju teatavasti pärilik, mida tõestab ka see, et kui juba su vanaisal ja isal polnud lapsi, siis võid olla üsna kindel, et ka sinul ei ole lapsi.

Hakkasin esiotsa naerma, kui üks sõber kirjutas Facebookis, et «Postimees võiks käivitada heategevusliku kampaania «Kingi Eesti Vabariigi 100. juubeliks laps».» Muidugi on nii, et minu lapsed kannavad tulevikus ka seda koormat, et maksta (loodetavasti võimalikult väikest) rahvapensioni ka neile ritsikatele, kes eelistavad praegu päris täiskasvanuelule palmi alla puhkama sõitmist ja kujutlust igavesest virtuaalsest elust. Aga ikkagi, lapsi saadakse ju armastusest, mitte riigile või ammugi mitte võõraste naljaninade pensionieas hakkama saamisele mõeldes.

Aga siis mõtlesin, et miks mitte korrata seda lehes. Nimelt selles vormis, mis ju ei ütlegi, et tegu oleks kingitusega vabariigile ja Eestile. Kingitus on see ikka just sellelesamale imelisele ilmakodanikule, kes su armastuse, tahte ja eluaegse vankumatu pühendumuseta oleks olemata. Kõik kampaaniad tunduvad mulle natuke napakad, aga uudislugu sellest, et Islandil olla täpselt teatud kuud pärast erakordset jalgpallivõitu eriti palju lapsi sündinud, tundus ometi väga tore ja tegi miskipärast südame soojaks.

PS. Vaadates reaktsioone demograafiast ja eriti sündimuspoliitikatest rääkivatele lugudele, olen juba ammu tähele pannud, et üks osa inimesi ei suuda mõista kõige lihtsamat asja: jutt on laste kasvatamise toetamisest, ümberjagamisest just laste hüvanguks. Jutt on nende inimeste toetamisest, kes ise tahavad lapsi saada. Need, kes ei taha, võiksid ses asjas lihtsalt vakka olla, sest neist ju ei räägita ja mitte keegi ei saa neid ka sundida lapsi saama. Mõistaksin, kui inimene ütleks välja, et ta ei soovi, et tema maksurahast toetatakse laste kasvatamist – see oleks siis ausalt väljendatud seisukoht, muu on lihtsalt rumal loba oma lastevaenulikkuse kattevarjuks.

Kommentaarid (33)
Copy
Tagasi üles