Lauri Hussar: suurem kui ajaleht

Lauri Hussar. Foto: Jaanus Lensment

Täna on Eesti ajakirjanduse pidupäev, võib isegi öelda, et lausa sünnipäev. Tõsi, meie maakeelne ajakirjandus on mõnevõrra vanemgi kui 160 aastaseks saav Postimees, sest ajakiri «Lühhike öppetus» ilmus Põltsamaal juba üle 250 aasta tagasi.

Saksa soost arsti Peter Ernst Wilde eestvedamisel ilmunud kasulikke näpunäiteid jaganud ajakiri oli esimese katsetusena märkimisväärne, aga kaugel ajakirjandusest, nagu me seda tänapäeval mõistame. Ka õ-tähe leiutaja Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Leht oli suur samm eestimeelse ajakirjanduse poole. Lehe teeneks võib pidada ka seda, et eesti keeles juurdus nõnda tähtis sõna nagu minister. Paraku ei andnud keeleuuendused ega senisest avaram pilk ümbritseva kajastamisel ka sellele väljaandele pikalt elupäevi.

Sellepärast võib kindlalt öelda, et järjepidev ja kestlik eestikeelne ajakirjandus sündis 5. juunil 1857. aastal Pärnus. Papa Jannseni istutatud puu osutus kõigist eelkäijatest elujõulisemaks. Kindlasti olid Perno Postimehe edu taga ühiskonnas toimunud muutused ja eesti keele positsiooni tõus, kuid teiselt poolt oli eduloo pandiks lugejate aktiivne kaasamine ning soov kajastada laiemalt maailmas toimuvat.

Ent kujutame end viivuks ette 19. sajandi keskpaiga Pärnusse. Teaduse- ja tehnikarevolutsioon oli maailmas tuurid üles võtnud. Üha uued leiutised jõudsid masskasutusse. Inimeste soov end nendega kurssi viia, olla teadlikum ja soov tunnetada end ühe suurema grupi osana kasvas hüppeliselt. Rahvusliku eneseteadvuse tõusule aitas jõuliselt kaasa rahvahariduse kiire kasv ja seisusliku ühiskonnakorralduse taandumine. Kõik see lõi eeldused kestliku eestikeelse ajakirjandusmudeli tekkimiseks.

Peale informeerimise ja lugeja maailmapildi avardamise suutis Jannseni Postimees sõnastada veel ühe olulise põhimõtte, mis on lehte kandnud tänapäevani ja mis lubab öelda, et Postimees on suurem kui ajaleht. Jah, Postimees on institutsioon, mõttekoda, ideede ja uudiste vabrik, kuid sellel peab olema mingi eesmärk, missioon, kui soovite. Usun, et papa Jannseni avasõnad lehe 1857. aasta avanumbris: «Armas Eesti rahwas» võtavad selle kenasti kokku. Pöördumine on tehtud Eesti rahva poole – neile, kellele hakatakse edaspidi kirjutama, kelle käekäik läheb korda ja kelle pärast muretsetakse, aga kellega jagatakse ka rõõme. Lühidalt öeldes tahtis Jannsen oma lehega öelda, et Postimees on Eesti keelelise ja kultuurilise identiteedi kandja. Ainuüksi see eesmärk teeb Postimehest midagi suuremat kui lihtsalt ajalehe.

Seoses Postimehega olen tihti mõelnud ühele huvitavale ilmingule. Keerulistel aegadel tulevad lugejad otsima informatsiooni just Postimehe paber- või veebilehest. Usun, et selle taga on soov saada usaldusväärset infot, vajadus tähtsatel hetkedel leida üles mitmekülgsed ja mõtestatud uudised. Uudisteajakirjaniku unistus on näha seda, kuidas suur uudistemasin end pommuudise kajastamiseks käima lükkab, olgu selleks siis USA või Eesti presidendivalimised või laulupidu või hoidku jumal selle eest, et kajastamist vajab mõni terrorirünnak (paraku tuleb ka seda teha).

Sellisel hetkel ollakse stardipakul vaid viiv ja siis teab juba iga ajakirjanik, kuhu minna, mida teha ja kellega rääkida. Tulemuseks on uudise laiapõhjaline kajastus ja eesmärgiks lugeja informeerimine olulisest ja temale kordaminevast.

Postimehe usaldusväärse maine loojatena tasub kindlasti peale papa Jannseni ja Karl August Hermanni esile tõsta veel Jaan Tõnissoni kui lehe kõige pikaajalisemat peatoimetajat ja Mart Kadastikku, kes taastas Postimehe nime ja kelle juhtimisel saadi taas Eesti suurimaks päevaleheks. Mõlema viimatimainitud mehe tegevuse tulemuseks oli soliidne ja konservatiivne päevaleht, milles polnud kohta väheväärtulikel kõmu-uudistel. Küll pidasid nad oluliseks rahvalikkust, mis aitas krõbedate poliitteemade kõrval tuua mahedamat lugemist.

Küsin endalt alatihti, kui sageli me uudistesõpru üllatame ja inspireerime. Just ahaa-efekt on see, mis annab püsilugejatele lisamotivatsiooni, paneb ka noored uudislugusid sirvima ja toob Postimehega tutvuma uusi inimesi. Seda saab teha hea sõna, särava idee, rabava uudise või lõbusa leiuga. Selleks et praegusel infost küllastunud ajastul köita lugeja tähelepanu, peab see olulisuse ja usaldusväärsuse kõrval olema nutikas ja haarav.

Usaldusväärsus, traditsioon ja inspiratsioon on need kolm vaala, millele tugineb Postimehe suhe oma lugejatega. Praegusesse aega lisandub ka tasakaalu otsimine paberlehe ja veebilugejate vahel. Sageli kuulen küsimust, millal ilmub Postimehe viimane paberleht. Mõistagi on see küsimus kantud veebimeedia võidukäigust, kuid isegi tagasihoidlikke arvutusi tehes võib väita, et paberlehte on mõistlik trükkida veel ka aastakümnete pärast.

Veebimeedia võimalused on kaugelt suuremad kui paberil, kuid viimasel on midagi imetabast ja kordumatut. Paberlehel on hing, mis väljendub trükilõhnas, käega katsutavas töötulemuses, millesse on panustanud nii ajakirjanikud, toimetajad, küljendajad kui ka trükkalid. Tahtmata eelistada kumbagi meie lehe ajakirjanduslikest väljunditest julgen kinnitada, et Postimees oli, on ja jääb, sõltumata sellest, mil viisil ta oma lugejateni jõuab. 160 aastat kirevat ajalugu on seda kinnitanud. Tänases lehes üritame murdosa sellest teieni tuua.

Aitäh, head lugejad, nende 160 aasta eest, mil oleme saanud olla teie teenistuses.