Pahandus võis päädida rihmutamisega rühma ees

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näituse kuraator Kristiina Tael vitriini ees, kuhu on välja pandud kunagised riided ja mänguasjad.
Näituse kuraator Kristiina Tael vitriini ees, kuhu on välja pandud kunagised riided ja mänguasjad. Foto: Sille Annuk

Kuidas lapsevanematena suhtute, kui teie lasteaiapõngerjas annab teada, et oli saanud päeval kogu rühma ees rihma või teda sunniti ära sööma taldrikutäis pekikastet?

Ilmselt haarate telefoni ja pärite karmil häälel lasteaia direktorilt aru. Ent veel mõne aastakümne eest olid säärased olukorrad meie lasteaedades üpris tavalised.

Aasta alguses hakkas laulupeomuuseum koguma lugusid kunagisest Tartu 23. lasteaiast. Seda põhjusel, et majas, kus asub praegu muuseum, alustas 1907. aastal tegevust lasteaed. Algul oli see eralasteaed, teise maailmasõja järel sai sellest aga munitsipaallasteaed, mis tegutses Jaama tänaval 1988. aastani.

Kogumisaktsiooni käigus õnnestus muuseumil talletada 35 lugu ning saadi ka üle saja foto. Peaasjalikult puudutasid mälestused 1960. aastaid, kõige varasemad lood pärinevad 1940. aastate lõpust. Lisaks lasteaia kunagistele kasvandikele saadi mälestuskilde ka endistelt kasvatajatelt. 

Lugudest ja fotodest seati üles näitus, mille kuraatori Kristiina Taela sõnul olid pajatused üldiselt lõbusad, kuid läbi jooksis ka tõsisemaid teemasid ja lugusid, mis võivad tänapäeval lausa õõvastavad tunduda.

Tael rääkis, et toona kasvatati lapsi hoopis teistsugusel viisil. «Karistus- ja sunnimeetodid olid hoopis teised ning füüsilisele karistamisele ei vaadatud sugugi halva pilguga,» nentis ta.

Füüsilisele karistamisele ei vaadatud toona sugugi halva pilguga, nentis Kristiina Tael.

Tael täpsustas, et sugugi kõik kasvatajad ei karistanud lapsi füüsiliselt, ent oli ka neid, kes tõsisema pahanduse korral lapsele rühma ees rihma andsid. Tutistamine ning käsivarrest raputamine olid suisa igapäevased, samuti võidi lastele kõvasti haiget teha sõnadega.

Karistamisteemale lisaks läbis paljusid mälestusi söögiga seonduv. Ühelt poolt meenutatakse siniseid kartuleid ja kibedaid juurvilju, ent oli ka sund taldrik tühjaks süüa. Eriti keeruline oli see siis, kui menüüs oli pekikaste: et pekitükid alla neelata, vooderdati suu leivaga, pekk peideti leiva sisse ning püüti see siis kuidagi söögitorust alla pressida.

Samuti võivad hämmingut tekitada toonased haiguste ennetamise või ravi võtted. Nii söödeti lastele sisse lastehalvatuspille ja kalamaksaõli, ruume kvartsitati ning jalgadele tehti tärpentiinivanne.

Mõistagi ei mäletata lasteaiast ainult negatiivset. Paljud rõhutasid, et ohtralt sai viibida värskes õhus ning mängida võis iseseisvalt, laste tegevus ei olnud nii palju kavandatud kui praegu.

Endised kasvatajad tõdesid aga, et kuigi olud olid rasked, näiteks süüa pidi tegema puu­pliidil, talvel tuli lund rookida ja ahjusid kütta ning voodipesu pesti kohapeal suures pesupalis, oli kokkuvõttes see helge aeg, sest üksteist toetati ja hoiti väga ühte.

Kristiina Tael soovitab näitust väisata kõigil, kes on nõukogude ajal lasteaias käinud, sest seda võib laiendada kõigile tolle ajastu lasteaedadele.

NÄITUS

  • «Lasteaia lood. Näitus esimesest Eesti rahvuslikust lasteaiast 1905–1988 teatri ja laulupidude sünnipaigas Tartus Jaama tänavas». 
  • Tartu laulupeomuuseumis (Jaama 14).
  • Huvilisi oodatakse teisipäevast laupäevani kell 11–18.
  • Näitus jääb avatuks 2. detsembrini.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles