Toomas Hansson: me kõik saame olla tondipüüdjad

Foto: Erakogu

Ümbrikupalga maksjad ja vastuvõtjad ei suvatse silmas pidada, et raha, millega neile endilegi tarvilikke ühiskondlikke hüvesid rahastatakse, pärineb just nimelt maksudest. Seega saevad nad usinasti oksa, millel ise istuvad.

Parafraseerides Karl Marxi ja Friedrich Engelsit võib öelda: üks tont käib ringi mööda Euroopat – ümbrikupalga tont.

2014. aastal tehtud uuringu «Special Eurobarometer 402» andmetel on Euroopa Liidu «liidrid» selles küsimuses Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Eestis tunnistas toona viis protsenti töötajatest ümbrikupalga saamist ja kolm protsenti keeldus uurimuse läbiviijate sellekohasele küsimusele vastamast.

Eelmisel aastal uurisid ümbrikupalkade levikut Eestis ka meie konjunktuuriinstituudi töötajad. Nende tähelepanekute kohaselt peaks probleem kõige teravam olema Lääne-Eestis ja kõige vähem aktuaalne Põhja-Eestis. Ülejäänud Eesti piirkonnad on enam-vähem võrdsel tasemel. Lõuna-Eestis saab väidetavalt 12 protsenti töötajaist regulaarselt ümbrikupalka ja kaks protsenti vahetevahel.

Ega n-ö tondipüüdjadki maga. Nii näiteks loodi Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu otsusega mullu märtsis deklareerimata tööga tegelemise valdkonna koostööd edendav Euroopa platvorm, millest peaks kujunema info, kogemuste ja strateegiate jagamise kanal.

Eesti kaubandus-tööstuskoda on selgelt ettevõtluse läbipaistvamaks muutmise poolt, olgu selleks siis riigile tasutud maksude, maksustatava käibe või ettevõttes töötavate isikute arvu avalikustamine. 

Eelmise aasta lõpus uurisime ettevõtjatelt nende arvamusi ümbrikupalkade maksmise kohta. Kõige probleemsemateks valdkondadeks pidasid vastanud ehitust (89 protsenti), majutust ja toitlustust (67 protsenti) ning kunsti, meelelahutuse ja vaba aja valdkonda (29 protsenti). Ümbrikupalkade maksmise õigustusena toodi enim välja kõrgeid tööjõumakse, vajadust kulusid kokku hoida ja püüet saavutada konkurentsieelist.

Töötaja algatusel ümbrikupalga maksmise põhilise põhjusena nähti soovi varjata sissetulekut. Selle taga võib olla näiteks soov hiilida kõrvale lastele elatusraha maksmisest. 

Üks sambaid, millel ümbrikupalk püsib, on loomulikult nii tööandja kui töötaja võimalik majanduslik võit. See võit võib olla lühiajaline ja sellega kaasneb ka kaotuste risk, aga eitada ümbrikupalga kaalumist skaalal kasulik–kahjulik ei saa. Samas on küsimusel ka selgelt laiem eetiline mõõde: ümbrikupalk on ülekohtune ausate maksumaksjate ja teiste ettevõtete suhtes. 

Töötamise registri juurutamine on kahtlemata üks Eesti riigi viimase aja tugevamaid samme ümbrikupalkadega võitlemisel ja seda tuleb tunnustada.

Kahjuks on see süsteem suhteliselt jõuetu neil juhtudel, kui lisaks ümbrikupalgale makstakse töötajale ka ametlikku palka, näiteks miinimumpalga ulatuses. Hinnanguliselt makstaksegi Eestis üle 80 protsendil juhtudel ümbrikupalka kombineeritud süsteemi alusel. Samas on selle probleemiga rohkemal või vähemal määral silmitsi kõik Euroopa Liidu riigid. 

Töötamise registri juurutamine on kahtlemata üks Eesti riigi viimase aja tugevamaid samme ümbrikupalkadega võitlemisel ja seda tuleb tunnustada.

Üks võimalik taktika on piirata sularaha käivet selliselt, et ümbrikupalga maksjatele muutuks sularaha oluliselt raskemini kättesaadavaks ja ümbrikupalga saajatele palga kasutamine ebamugavamaks. Näiteks tehti Taanis 2012. aastal seadusemuudatus, mis keelab nii eraisikutel kui firmadel tasuda sularahas arveid, mis on suuremad kui 10 000 Taani krooni (see teeb praeguse seisuga ligi 1344 eurot).

Kahjuks annab Eesti riik viimasel ajal kohati signaale, mis on ümbrikupalkade kontekstis küsitavad. Näiteks paisati hiljuti ajakirjanduse vahendusel üldsuse ette idee, et pensioni esimese samba suurus tuleks lahti siduda palgast. Kuna uudis edastati sisuliselt pressiteate vormis, siis on tõsine oht, et pealiskaudsemad lugejad tõlgendasid seda nii, et ümbrikupalga vastuvõtmisega ei kaasne edaspidi oht saada väiksemat pensioni.

Ka madalapalgaliste tulumaksu tagastus, mis oma olemuselt on suunatud palga­vaesuse leevendamiseks, julgustab kardetavasti paljusid palgasaajaid aktsepteerima ümbrikupalka. 

Käesoleval aastal taotles riigilt tagasimakset 78 000 inimest. Maksuamet andis seejuures kohe teada, et enne taotluste rahuldamist kontrollitakse, ega isikud ole ümbrikupalka saanud.

Kuivõrd tulemuslik on selline kontroll? Kui sedavõrd suurt hulka inimesi oleks võimalik kiirkorras efektiivselt kontrollida, siis tekiks küsimus, miks ümbrikupalku pole juba ammu välja juuritud.

Eestlased on tuntud kui mitte millegagi rahul olev rahvas – küll on teed auklikud, küll jõuab kiirabi, politsei või tuletõrje õigesse kohta liiga hilja, ravijärjekorrad on pikad ning pension on väike. Aga ümbrikupalga maksjad ja vastuvõtjad ei suvatse silmas pidada, et raha, millega neile endilegi tarvilikke ühiskondlikke hüvesid rahastatakse, pärineb just nimelt maksudest.

Ümbrikupalka maksev ettevõtja on valemängija mitte ainult riigi, vaid ka konkureerivate ettevõtjate suhtes: ta saab küsida oma kauba eest põhjendamatult madalat hinda ja seejuures tasuta kasutada maksurahast finantseeritavaid kõigile ettevõtjatele vajalikke ressursse (teed, infotaristu, haritud tööjõud jne). Mitte asjata pole paljudes Euroopa Liidu riikides ümbrikupalga vastase võitluse juhtivaks märksõnaks fair play ehk aus mäng.

Kõik saavad ümbrikupalga vastu võidelda. Ettevõtja saab seda teha kasvõi loobudes koostööst äripartneriga, kes jätab maksud maksmata. Samuti peaks tööandja keelduma maksmast mustalt töötajale, kes seda soovib. Töötaja võib keelduda asumast tööle, kus makstakse ümbrikupalka.

Riik saab üle vaadata tööjõumaksude suuruse, tegutseda aktiivsemalt maksuaugu vähendamisega ning tunnustada neid ettevõtjaid, kes tõepoolest ausalt makse maksavad. Seega: me kõik saame olla tondipüüdjad.